esmaspäev, 21. detsember 2009
kaks teemat
haigekassandus teemaks algul
tänu vahvatele kogemustele jah, eip tasu vist rahul olla. ei tasu ka viriseda paremat asemele pakkumata jättes. Ei, map viitsi hädaldada seekord asjadest, mis ei meeldi. Kuid keerlemas peas üks mõte. Mõte, mis juba targemategi poolt välja on öeldud. Või siis kombinatsioon. See teenus, mille eest maksame peaks saama tasakaalustatud. Vastavalt meie panusele vast. Panuseid ju kaks: üldine tervis, elunormid ja kaaluvormid. Teatud parameetrid rohkem kulutavad (olgu see siis näiteks viinaviga või 150 kilo turjal). Ja samas anname me kõik väga erineva summa sinna potti. Kas siis peaks ka ravimised olema jagatud tasemetele - sellele tasemele niipalju ja tollele naapalju kvoote. Kõlab jah väga küüniliselt. Kuid niisama küüniliselt paistab, kui hirmsaid summasid kulutanutele ei jagu aega või tahet nende probleemi süveneda. Hello, kui kõrgema palgaga tüüp peab seetõttu kauem haiget lehte nautima, läheb see ju süsteemile rohkem maksma. Jah, selle piiri tõmbamine on raske ja valus, kuid vanal viisil ju ka poolik õun. Sestap võiks see haiguskindlustus olle osadest koosnev - riigimaksu abil baas ja vältimatu ning era või muul moel vabatahtlik pakettide süsteem. Ja kui näiteks tuleb mõni miljonär ning plekibki kinni taseme, kus ka varbaväänamise korral ukse ees limusiin ja kuuks ajaks karke hoidev või käru lükkav tüüp ukse taga, kui arstil tema mureks aega kulub tund või kaks - mis siis? Ta ju maksab selle kinni. Normaalse tunnihinnaga. Arstil on tasutud tööd ja jagub veidi ülegi. Ja patsient ise valib, kuhu tohtri juurde ta läheb. Mis sobib. Kuhu papi suunab. Ehk siis süsteem, mis koosneb natuke ameerikast ja natuke eestist ja päris palju panusest ja tervest mõistusest. Muidugi on selle koostamine tülikas ja keeruline, kuid ehk saab seeläbi parem tasakaal. Ahjaa. Selle erakindlustuse poolega tekib kindlustamise vastu ehk neilgi huvi, kel villad suured, autod uued ja palgaks miinimum...
teiseks jutuks ametnikud
no ei suuda ma imestamata jätta seda pimedust. ei saa aru. Saab üks ametkond aru, kust saabub nende palk, tuleb järgmine. Oma õigust taga ajama. Me oleme spetsialistid, kuid teie pakkuge lahendus. Ei ole ju nii. Raha ei teki riigiametis, raha ei teki süsteemi siseselt. Selle loovad ettevõtjad.
Vahemärkusena kuuldud lugu - veidi ümberjutustatuna, kuid siiski. Et oli ühel välisfirmal siia asja. Tulid asjatasid, tegid tööd. Riigi saatkond aitas, kui vaja helistada, jagas koosolekuruume. Oma riigi firma ju, toob kasu riigile, järelikult ametkonnale.
Läks eesti ametkond väljamaale. Oli soov näha koduuudiseid, saatkond ehk lähim koht. Kokkuvõtlikult kõlas vaid KÕTT.
Miks jääb meie ametnikest ka täna tihti selline mulje? Miks ei püüta kogu hingest lahendusi leida? Et teeme ja arvutame ja proovime nii ja proovime naa. On siis vaja mängida saladusi asjadega, mis netist lihtsalt leitavad? On vaja lasta lahendusi otsida neil, kes teemat õppima peavad, kui õppind mehed vaid kriitikurolli võtta saavad/tahavad?
Saaks juba kõik koos hakata mõtlema, kuidas saab.
Ja ikka jõuan ma tagasi siingi kirjeldatud mõttearenduseni - eks pea me kõik vahepeal ka teispool oma ala töötama...
teisipäev, 15. detsember 2009
aeg vaadata
Viimastel nädalatel on Arles tegelenud programmiga head mõtted ja 100 aastane mina. Oma peas need tekkisid ja kindlasti kuskilt mujalt inspiratsiooni said. Kuid sisu on siis järgmine:
Head mõtted
Pole mõtet mõelda asjadest nii, nagu nad võivad halvasti minna. Siis ju mõtted sinna suunduvadki. Milleks siis halvale keskenduda? Ajuvaba. Ja samavõrd pole abi minevikus elamisest ja tehtu kahetsemisest. Ikka see, mis ees on tähtis ja see, mis õige ja hea on sihiks. Nii kaobki halb vaikselt ise. Jah, ikka juhtub vigu, kuid vähem ja me ise märkame neid vähem. See mõtteviis sai kunagi alguse laskmisest (aitähh Kristjan) ning on kandunud juba peaaegu kõikjale minu ellu.
100 aastane mina
Täna teeb mina mingeid tegevusi, eile tegi ja homme teeb. Kogu aeg ja alati, andmata endale aru, mistarvis siis. Kelle jaoks ju kuhu jõuda tahtes. Tihti täiesti eesmärgivabalt. TEGELIKU EESMÄRGI vabalt. Niisiis tekkis mõte ja nüüd juba veidi rohkemgi. Kui ma oleksin 100 aastane ja vaataksin elule tagasi siis, mille pagana üle ma rõõmustaks, mida tahaks seal näha ja mis oleks tähtsusetu. Mida üldse mäletaks ja mida mäletada tahaks. Eks me kõik sea sihte ning see nähtav võib ju olla vabas vormis - kellele olümpiamedal, kellele pidev joove :) ja kellele hoopis kasitud lapsed ja viimse piirini korras tuba.
Ei, ma ei kirjuta omi eesmärke siia. Sest need on minu omad! Ja ma olen neid nõus avaldama vaid kõige lähedasematele inimestele. KÕIGE! Teised võivad märgata mõnda muutunud käitumist, soovi või mõtteviisi.
Aga sina, kes sa siia lehele sattusid ja sellegi jutu lõpuni lugeda viitsisid. Mida sa ise elult ootad või kuhu selle suunad? Tahad sa olla aastakümneid oma lastega seotud (ori :)) või nautida üksikuna vanadust? Tahad olla õnnelik oma tehtud töö üle või selle üle, et suutsid ilma kellegi heaks orjamata ära elada? Selle üle, et pangaarvel on ja olnud pappi, et nautida asju ja põnevaid tegevusi või selle üle, et raha ei sega sinu mõtteid ja elu? Oled õnnelik, et saand oma kallist kaaslast täiega nautida või selle üle, et pole olnud sugutungi ori? Igatahes on sinu tõde kuskil, kuskil keset neid küsimusi. Või siis ääres. Ise tead, kui mõelda viitsid.
Päikest kenasse talvepäeva!
esmaspäev, 7. detsember 2009
Uued tuuled
Nädalavahetuse toredaks sündmuseks oli seekord võistlus (jah, just nagu alati, Arles=nädalavahetusel võistlustel). Seekord vähe teisiti. Zürii oli lahkelt lubanud kasutada taburetti, sest jalale veel toetuda eip tohi. Ma küll paar korda hooga proovisin aga see veidi valusalt lõppes. Seega siis, taburett ühe põlve all ja teine jalg maas - sai lasta küll. Muidugi mitte nii, nagu seda kahel jalal seistes - puusad eip saanud liikuda ja keha ikka veidi kõveras. Kuid meeskond sai omad punktid ja .. oh üllatust, Martna selts lõpuks, läbi mitmete aastate kütiliinide hävingute saanud tippu. Kuid kodutiiru eelistest kadunud meestel hulgaliselt punkte. Omal läks enam-vähem talutavalt.
Jajah, laskmine paljudele igav teema, seega hetkel aitab.
Ning lisakommentaar neile, kel arvamine, et ma nüüd viksilt ja vaguralt kodus kopitan ja liikuma ei saa - unustage ära! Kuniks kinni pole seotud, seni liigun, täiega. Seega, tänud Arvedile - automaatkastiga sõitsin juba eelmine nädal, ja hiljemalt järgmisest võiksin jälle oma masina rooli saada - homsest juba tohib paremat jalga toetama hakata. Kuivõrd kõik varbad liiguvad, pole sest ka hullu. Niisiis - tiirud, koosolekud ja ka trepid, saame hakkama!
Ahjaa, midagi pidi veel reklaamima... Viljandi linnas, kuskil seal kultuurimaja läheduses oli üks kelder - Aasia või Hiina köök - miskit sellist. Kui satute, minge läbi, vähemasti need, kel meeldib tuld sülitada. Ehk pipardega toidud olid ka tulised ning maitse oli säilinud, seega VÄGA hää kokk ja minupoolsed soovitused. Kuits, sulle eriti kohe - kastet vurtsu lisamiseks kasutasin minagi :)
reede, 4. detsember 2009
Ajujaht
Ma saan aru, et zürii peab esinema ja arvama. Huvitav, kas arvama peab kohe kui tuleb oma mõte või siis kui mõte on esitatud? Kas väitma peab kaljukindlalt, et asi on olemas, tuginedes arvamusele?
Sõnaga hr. K1, Teile tõesti meeldib rääkida. Aga ups, kuulmine on ju siis blokeeritud :)
Ja hr. K2, Teie viidatud asi on hoopis midagi muud - just see, milleks me seda esitlusel nimetasime - veebibrauseris toimetav analüsaator - tegeleb minevikuga.
Sõnaga, meie ideeks olevat seadet ei ole olemas ja me viime selle projekti ellu sõltumata Ajujahist. Aga eks meelelahutust peab ka saama :).
Lahutagem siis!
Ja kui keegi end solvatuna tundis - palun vabandust.
neljapäev, 3. detsember 2009
mulle väga hästi tehtud tüng
ja mina loll arvasin, et mulle on raske tünga teha ..
vats nekst?
Päikest kõigile ja tuult minu tuulikule!
esmaspäev, 30. november 2009
pea peal
"prasnulsa, kips ...".
Tsjort paberi, kui sassis kõik plaanid ühe väikse laksuga. Jonn, kangekaelsus ja mis kõik veel .. ning väike tagasilöök. Kuid nüüd avanesid uued vaated elule, olule ja hakkamasaamisele. Oleme ju vähemasti ajakirjanduses näinud pealkirju, kui keeruline on hakkama saada ratastoolis. Peab mainima, et ega karkudega kah lihtne ole. Kõige keerulisem operatsioon on trepist alla liikumine.
Aga kõiksepealt tänud kesklinna traumapunkti kollektiivile - kiire ja asjalik. Võtsin kaasa sinna "Tarkade Klubi" värske numbri ja sain vaid paari lühikest jutukest jupikaupa oodata. Sõnaga, olin sinna saanud, pidin ka ruumides omal jõul liikudes hakkama saama. Saingi. Registreerimine, 3 minooteaega ja arst - 1,5 minuti pärast olin juba röntgeni poole liipamas. 3-5 min ooteaega ja pildistama... ja kohe arsti poole tagasi. Sain just tagumiku maha, kui ukse vahelt tuli õde minu nimega - liipasin sisse ja kommentaarisin neiule, et kiire teenindus teil siin. See vaatas mind kui rääkivat külmkappi ja kadus kuhugi. Arsti toolini oli vast 3 m - selle jooksul jõudis arst anda teise tuppa juhendi, mis teha vaja ja kui mina tagumiku maha sain kuulsin kiirkirjelduse - kaks luud katki, kips, 10p toetada ei tohi, 18 uus pilt, kips kuuks ajaks, lõplik paranemine 2,5 kuud. Ja uuesti püsti ja ise loivates kõrvaltuppa. Tore! kõhuli, jalga veidi suunati (vist küll vähe, sest nõutud 90 kraadi nurk praegu küll ei paista). Soe kipsiriie ja sidemega kinni, 5 min lamamist ja püksid jalga ning minema. Ahjaa, arst käis ja rääkis veel korra tehnilised asjad üle. Ning siis tuli too õde mind välja aitama. Noh, pükse jalga pannes küsisin talt veel midagi, kuid siis järgnes jälle see "rääkiv külmkapp" pilk. Nujah, eks mul olid ka mõtted veidi ootamatust situatsioonist sassis. Ja kassanäe, paari asja ta oskaski vastata, kui vaid vene keeles pöörduda. Ollalllaaa. Neiu võiks teinekord ise ja kohe noka lahti teha ja vabandada, et ta mõnda keelt ei mõista. Jäägu see tema mureks ja järgmistele hoiatuseks. Igal juhul oli minu aega kulunud napp pooltunnike, lisaks jupike kipsipuru ja marlit ning kaks elektroonilist pilti. Ülejäänud raha jäi haigekassal teistele ning mina vähemasti kiire teenindusega pea-aegu rahul. Oleks küll tahtnud kohe ratastooli ja abistavat õde aga rasked ajad ja sai ju täitsa edukalt ilma hakkama :)
Hea, et on olemas abistavaid inimesi - karke sai laenata kuskilt peterburi teelt ja ainult kella kuueni - mida paganat moodi sõpradeta ja üksi elavad inimesed hakkama peaksid saama? Minul igatahes vedas ja varsti olin otsaga hoopis elustiilikeskuses - eesmärgiks kerge eine ja seejärel "Evita". Nokia saali pääsemine aga tekitas küsimusi. Ei ole võimalik, et sissepääsuks polegi lifti. Pole mõeldudki. Aga kui Edgar ratastooli jääb, kas siis hakatakse ka suurt juhti läbi nurgataguste ja poole parkla veeretama?
Aga tänu jonnile pileteid kasutada ja kohapealsetele lahketele teenindajatele sai ka see seiklus positiivselt läbi.
Ja laupäeval oli okupatsioonimuuseumis väga lahe kontsert. Jäääär ja öö on öö. Väga hea ja ehe ja mõnus. Minusugused vist reeglina eelistakski selliseid kontserte tükkis oma ehedusele Evita sarnastele, viimse puuksuni lihvitud etendustele. Kui ikka esindaja täiest südamest oma ees lehte vaadates ütleb, et mitte muhvigi ei näe .. Üks asi oli tol kontserdil veel väga lahe, kuid sellest vot ei kirjuta :)
Sassi läinud plaanidest - ma vist ikka püüan järgmistele võistlustele end rihtida, hoolimata sest segavast tegurist. SEST MA TAHAN!
Päikest kõigile!
teisipäev, 24. november 2009
mõttetuid mõtteid elust enesest
Aga sama häda on ju paljudel aladel. Ostjad pole olnud müüjad ja ametnikud kliendid jne. Ja kõigil üksteist lihtne võtta oma positsioon saamatagi aru vastupidisest. Kellelgi hääl inimesel oli ju idee, et ei tohiks lasta inimesel ühel kohal rohkem järjest töötada kui 5-7 a. Jah, on üks teatud inimtüüp, kellele seesama 1 koht ja sama töö tööpõlve algusest lõpuni väga vajalik - aga sel juhul on need tööd ühed vähestest, mille vastava loa saab anda. Ja mitte sellised vastaspositsioonidega tööd, kus ka teiste maailma peab nägema ja mõistma.
Muidugi, asi üks veel selle maailma mõistmisega - meil veel palju inimesi, kes hoopis omamoodi asju mõistavada, mina kuulen neid vox populi saatest (Kuku siis). Aga neile võib ju andeks anda, nad eip püüa olla arvamuste liidrid vaid kasutavad õndsat võimalust raadios sõna võtta. Kahjuks eip ole alati naljakas, vahel lausa kurb. Aga see selleks.
Viimasel ajal veel üks hoopis teine teema tahtmas pead vaevata. Et, mis pagan on meie elu eesmärk, kus pagana kohas me just näiteks 80 aastaselt tahame olla. Mida teinud ja mida tundnud ja mida plaanimas. Ja sellest lähtuvalt seaks uuesti oma näiteks 60 ja 40 numbri vahe-eesmärgid. Mida selleks hetkeks tundmas ja plaanimas. Uhh, kõlab ju tobedalt - plaanides elu ja seades vahetähtaegu. Eivõiolla. Ehk ei võigi, vähemasti mitte samal viisil kui seda projekti juhtides. Eesmärk, milestoned ja taskid. Noeisaanii. Seega kuidagi teisiti, hoopis üldisemalt, hoopis rohkem tunnete ja tahtmiste keskselt. Veidi ettevaatavalt ja tagasi kahetsuseta vaatamist võimaldavalt, äkki näiteks tunnete, emotsioonide ja elamuste keskselt? Kellest lähtudes tahaks ise tagasi vaadates mõelda JESSS? Klassikaline mõte on ju seada keegi teine või teised hoopis esiplaanile, teha oma tegusid ja plaane teistest lähtudes, kuid kas see on ka õige? Või, kas endast lähtumine on õige? Mis siis on õige? Kust pagana kohast leida see tasakaal? Iga pisemgi tegevus muudab ju kellegi elu veel. Olgu selleks misiganes. Kuid siiski, seaks seekord ikka enda järgi vähemasti eesmärgid ja siis mõtleks uuesti, vaadates neid vahe-etappe.
Ja mida teie 60-selt tahaks? Eesmärgid ja saavutused? Õllekraan toruga otse Sakust võib ju ka eesmärk olla ...
reede, 13. november 2009
Ari paev
Lugedes täna üle hulga aja uuesti "Äripäeva" minu veendumused kinnistusid. Aga põhjendused siis, selgelt ja avalikult:
Tabloid on ajakirjanduses miski suhteliselt hästi kirjeldatud välja-andeliik, eristub ta nii sisu kui ka just välimuse osas nn. kvaliteetajakirjandusest. Aga kuis siis. Pildid, pealkirjad, pildi ja pealkirja suhted, teema kajastamine pealkirjas. Seega, sisule keskenduval ajakirjandusel ei ole põhjust või vajadust katta terveid lehekülgi suurte piltidega. Kollaseks muutumiseks ei pea näitama laibapilte ja vägivalda. Piisab piltidele ja pealkirjadele suure rõhu panemisest, piisab ka teistel "huvitavadel" teemadel kirjutamisest. Helistanud müügispetsialistile teadmiseks, et kaks aastat tagasi sai ülikoolis meedialoengus sedasama ärilehte kõrvutatud muu maailma ehedate tabloididega. Erinesid piltide sisud ja ... keel.
Aga einomismavirisen. Mida teeks või ootaks ise?
Võtame selle erakondade rahastamise teema. Ausõna, kõriauguni on aga siiski.
Õhtuleht võiks kajastada teemasid, kes mida ütles ja mainis, kes keda toetas ning kellel millest parem hakkas. Vahelduseks veel, kes kellega selle käigus väidetavalt üle sünduse piiri läks. A'la ühe nõunik ülemusega ja selle pärast või mida iganes - skandaali nimel.
Postimees ja Päevaleht sobiksid sinna kuivemasse lahtrisse - need ja need skeemid on seotud ja need salgavad. Kõrvalkommentaarid teemadel, kes millist kasu võib-võis saada ja kuidas sellised diilid toimivad. Kui Õhtulehele sobib teemast kirjutada nii palju kui tuleb - jupikaupa fakte-väiteid tuues, siis päevalehed jääksid sinna mõnede kogumikväljavõtete juurde. Koos sisu, tõestuse ja analüüsiga. Aga mida siis ärilehed saaksid kajastada? Aga siit jäi ju ikka veel üle materjali kilode kaupa. Antud näite põhjal annab analüüsida seda, millised on ettevõtetele võimalikud kasud, kas kasud on otsesed või kaudsed (kaks nädalat järjest jahuda, et keegi saab selle deali eest vastu kommi on ju lihtsalt lame). Millised on ettevõtete huvid üldiselt erakondade toetamisel ja kas leiduks meetodeid, mis oleksid tänasest mõistlikumad? Kuulge, läbi selle pagana eraisiku triangli on iga toetus ju tegelikult üüratult kallis. Ja läbi reklaamibüroo üsnagi soodne. Ettevõtjad ju eip saagi olla oma raha peale vihased. Ja "Äripäev" ei saa kaks nädalat analüüsi asemel pori loopida. Ahjaa, veel enne seda tõelise tabloidi kombel saabuvale laadungile eelreklaami teha - küll me teile reedel alles näitame.
Tahtmata teisi artikliseeriaid analüüsida (maadevahetuse teema kajastus kasvõi), on peas kujunenud arvamus, et jah, KOLLANE!
Ehk nagu Vallo Toomet (vist tema) mainis, meil ei ole kvaliteetset majandusajakirjandust. Kahjuks. Ja kallutatus on hoopis teine teema.
esmaspäev, 9. november 2009
Postimisest
Aitate mind, onju??
Arles
pühapäev, 8. november 2009
HIIUMAA jaht
Noh, et siis üks seltskond - T ja A ja M ja L ja minaise kah sattusime Hiiumaale. Noh neid uvitavaid sarvekandjad vahtima. Hirved või nii. Elamise saime kohta, mis superluks. Kui lingi leian, panen viite üles. Noh, kesk metsi ja kadakaid siuke maja. Sel aastal valminud ja igatepidi väga äge. Mitet miski jabur euroehitis, kus kaks kipsi villa püsti hoidmas vaid täitsa päris maja. Asjad olid läbi mõeldud ning kvaliteetselt lõpuni mindud.
Aga enne veel, kui majani jõudsime, tuli see meretagune asi meile ette. Noh, vaja ju praami ja täpselt kaks korda tuli isand murphy meile appi. Kõigepealt paigutas esimese ekipaazi kaile neljandaks mahajääjaks ning järgmise ekipaazi kaile esimeseks mahajäänuks. Ega meie (eriti veel minaise) süüdi polnd, et hiljem jõudsime. Või mis hiljem, oma 5 min enne praami väljumist :)
Seekord jäävad vahele kõrvaltegevused ning jõuame oi-kui-vara-pool-tundi-veel hetke. Siiski oli seltskond varsti jalul ja peagi kohtasime jahipealik T. Eino, Hiidlased on üks igati vahva rahvas ja soe tunne poeb südamesse, kui ka tagantjärgi neile mõelda. No lihtsalt siirad ja toredad inimesed. Ses mõttes ülihea vaheldus päälinna tavakodanikele. Snaga vaheldusime põldudele ja kukkusime ootama. Loomad mediteerisid vist metsas või mõnel teisel põllul. Ok, A magas minu põllu teises otsas varitsemise telgis ning mina sirutasin jalgu kesk põhupalle. 3 h istumist ja täpselt kõik mõtted said läbi mõeldud. järgnes oi-kui-lahe-laupäev. Ses mõttes, et kohe täpselt mitte midagi sai üle väga tüki aja mitu tundi teha ja siis tagasi põlda.
Seekord oli elu veel parem. Vähemasti minu põllul - terve see kilomeetrin eplats jäi minu valvata kuid loomad eip hoolinud nii väiksest kaitsegrupist ja läksid jälle kuhugi mujale. Metsas, nii 200 sammu peal ja ka 50 sammu peal kostis küll ragistamist aga tõeliselt vähesoodne tuulesuund aitas tutvustada miun hügieeni olukorda ning loomad aravsid hiljuti saunas käinud inimese haisu pahaks panna. Sõnaga ei näidand koonugi. Vähemasti mulle mitte. A teises põllus aga uuris optika risti taga hüplevat rebast. Viimane aga ei uurinud midagi ja kadus kesk põldu ära. Ju see trikimees telekast aitas. A jäi siis ka "kuivale". Pilves ilma tõttu alustas minaise nüüd optikablogilõiku.
Päikseloojang - 16:10
Kilomeetril toimuva nägemiseks tuleb suurendus 16* peale keerata 16:55
Kilomeetril toimuva nägemiseks tuleb suurendus 12* peale keerata 17:01
Kilomeetril toimuva nägemiseks tuleb suurendus 5,5* peale keerata 17:10
Nähtavus 400 m - 17:20
Nähtavus 100 m - 17:22
100 m peal saab eristada vaid kogusid heinapallidest - 17:32
Nightforce siis.
Järgmine päev algas uduga. Ja vaikusega. Minaise kolis jälle oma kilomeetrisele platsile, täitsa serva, põhupalli taha metsa imetlema. Või seda, mis sest kesk pimedust paistis. Täpselt siis, kui hakkas tekkima võimalus oma ninast ja saapaotsast kaugemale näha, algas nina ees metsas ragin. edasi-tagasi ja jälle vaikus. Ning siis, mis ma näen - 15 m peal pistab üks tüüp koonu metsast välja. Loomulik "kangestus" minu liikmetest ning sujuv kulgemine pea minu kõrvalt tema poolt läks tolle rohupalllirivi otsast tüüp vaikselt mööda. Lastes vaikselt loomal kulgeda möödus mitu minutit. Ning loomulikult minul kihk looma veelkord ja rohkem vaadelda. Ja jälle tellis keegi kohale Murphy isanda. Tema keelas ajutiselt liikluse maanteel - muidu saan selle helide varjus end äkki kuuldamatult püsti ajada. Ok, sain ikka tasapisi püsti küll. Ja siis optilisi abivahendeid kasutades uurima, kes see siis on. Härra! Hirvehärra siis. Pea püsti ja kahtleb elus-olus. Mina samal ajal oma silmades. No ei-või-nii-olla, et loomal justkui oleks sarved ja samas midagi puudu. Pagana pimeda metsa taustal ja udu sees (hoolimata vaid napist 50m vahest) ei saa aru ka, mis viltu. Kuniks härra edasi kulgema end vaikselt asutas. JAHH, tüübil oli üks sarv puudu - vist kõva peksumees teine? Kuna tema liikus vaikselt pikki põldu, püüdsin mina aretada T soovitatud profifoto teemat - mobla+optika= profikaamera. Pea-aegu, kuid pildist ei tasu unistada.
A põld jäi tühjaks edasi tuli juba ühisjaht. A ei taha lähikuul sellest rääkida:)
Lugudeni!
neljapäev, 22. oktoober 2009
Väga palju tõeliselt toredaid inimesi
Elu ju koosneb emotsioonidest ja emotsioone loovad inimesed. Eriliselt tore elu on siis, kui luuakse palju ja häid emotsioone ning slles mõttes olen mina sattunud häässe keskkonda. Sõnaga lahe!
teisipäev, 20. oktoober 2009
päevaga kaja
Eks muidugi ikka oma lemmikutest ja "lemmikutest". Et lemmikud olid kinni oma nägemuses ning neil oleks hädasti peeglit vaja. "Lemmikud" aga olid ses mõttes tublid, et rääkisid enamuse keeles. Nende valijatest enamus tundub olema pigem madalama, kui kõrgema sissetulekuga, pigem vähema kui enama haridusega ning haritusest pole vast ka mõtet rääkida. Leierdatud teema muulased - seekordki nende ülisuur toetajaskond kuid .. mitte ainult. Aga lihtne - näitad kartulikotti ja korda tehtud palliplatsi ja tundubki - ehitavad ja toetavad nõrgemaid. Ja pole kohe üldse vahet, kas annad kartuleid 10 või miljon kotti. See osa kampaaniast oli ju tehtud suurepäraselt - inimestega räägiti nende keeles ja näidati ette sobivaid tulemusi. Teine pool kampaaniast oli valetamine ja ähvardamine - asi, mille nimetamine tasakesi ebaeetiliseks on ju NÕRK! Aga valetamine mõjub - map mäleta, kas tuleb valetada 30, 60 või 64 korda aga ühel hetkel tundub see kuulajale tõde. Lisame veel ähvardused ja automaatne mõte peas tekkinud. Eriti veel olukorras, kus omal mõttevõimet liiga palju polegi. Kampaania mõistes jällegi ju maru hästi tehtud.
Mis siis teised erakonnad tegid? Reformid püüdsid vist korra ka veidi vastanduda kuid kokkuvõttes kõlas ju grammivõrra targematele mõeldud kampaania. Ei-ei, mitte liiga intelligentne, et selgitused ja programmi lahendused ja läbimängitud ja kontrollitud arvutused-tõestused-tegevuskavad. Lajatati sinna kuhugi keskele. Mängiti "oma" valijatele. Ja neile, kel soov vastanduda "lemmikutele". Lisaks saadi need valijad, kes oskavad ise programme lugeda, mäletavad seniseid tegusid ning nendega ka nõus olnud.
Tulemustest näemegi nende kahe põhigrupi tulemusi. Ei midagi erilist. Kuid vadates kampaaniaid siis igaüks saigi need hääled, mida küsis.
"Lemmikud" oma nõrgema klassi,
sotsid nõrgemast klassist vastandujad ning mingi koguse idealiste, kuntsnikke ja maailmaparandajaid,
reform põhimõttelisi toetajaid, kes kaevad pigem maailmavaadet (ei ei ole lasknud end senistest ämbritest häirida),
res-isamaa teise osa põhimõttelisi maailmavaate toetajaid, kes pole Laari vastu ja samuti ei lase end ämbritest häirida.
Rahvaliit on asi ise-eneses ja on vast aja küsimus, kas tuleb uus partei või jagunemise järgne liitumine sotsidega. Mis teha, kui õigel ajal eip osatud kaubamärki vahetada.
Rohelised - kui viimaste päevade plakatid välja arvata, oli tegemist võrdlemisi olematu kampaaniaga, oluliselt vastandumata, valetamata kuid ... need, kes rohelisi kuulavad ja loevad - a) usuvad ilusaid sõnu ja ei kontrolli kõiki väiteid või b) kontrollivad ja saavad aru, kui kalliks (nõmedaks vms)nendest osa võivad saada. Vahenäitena kasvõi parklatesse murukivid asfaldi asemele - see ju vaid osaliselt realiseeritav. Kohtades, kus sahkadega talvel see mätas minema pühitakse ning liikluskoormus suur - enamasti on tegemist murukivi asemel porikividega. Jah, soojemates maades veab asi välja, kuid sealgi on tiheliiklusega parklates asfalt...
Aga kokkuvõtteks, igaüks sai need hääled, mida küsis ning nüüd viriseda, miks küsimata hääled ei tulnud on patt. Jah, minusugused valijad on rahulolematud - võitjate valiku üle aga rahulolematud peame täna olema nende parteide üle, kes ei püüdnud vähegi saada nende gruppide hääli, keda on nii meil kui mujal enamus. Ja nende muulaste häälte pärast kiunumine - kas (raadiost kuulsin, autorit ei mäleta) USAs saaks keegi kiruda, et kui neegrid poleks hääletanud, küll me siis...
Oleks ja teeks. Oleks minu teha kampaaniaid, peaks esiteks neid vähemasti kahe erakonna vahel koordineerima. Kampaaniatega saab välja mängida eri strateegiaid, kasutada parteide "sisevastuolusid" erinevate kampaaniate jaoks. Näidata, et see ongi parteide demokraatia. Näiteks saavad kaks parteid kahepeale teha 4 erinevat kapmaaniat, igaüks oma nägu. 2 väga intelligentset sisult ja lihtsustustega keskmisele klassile. Ning ühe väga basic tunnetel rõhuva - "lemmikule" vastanduva, kuid sarnastele tunnetele rõhuva. Ja veel ühe, nüüd sellisele vahekihile -ei liha-ega-kala massile. Häda on selles, et siukse massi mõjutamine vaid aega võtab - riigikogu valimistel mõjumiseks peab homme pihta hakkama.
Edgaril oli võib-olla isegi õigus, et Ansip on praeguste paremerakondade üks nõrkus. Jah, isiklikult arvan, et meie riik on ses jamas ikka väga hästi hakkama saanud ja Ansipi valitsus seda üsna õiges suunas vedanud. Aga küsimus on kuvandis ja selle väljamängimises. Seega saab siin mängida ju kahte mängu - Ansipi minek ja Ansipi tulek. See oleks asi, millega sotsid ehk uuesti valitsusse kaasata (hoida neid kenasti parem n.ö. heas seltskonnas). Teha uus koalitsioon, Ansip astub tagasi ja läheb ja vabandab muukeelsete ees (tegemist ju nende jaoks märgiliselt olulise sündmusega - keda see metallkuju igapäevaselt ikka kotib) ning siit alustada just selle grupi haaramist. Sellest sammust edasi tuleb väga aktiivselt hakata korjama venekeelsete liidreid - just neid, kes tegelikkuses on parempoolse maailmavaatega ning räägivad samas "keeles". Võti oleks rahvuspoliitika pööramises majanduspoliitika poole. Venelasest firmajuhi poolt (või siis tema soovitatu poolt) hääletavad väga paljud firm atöötajad ja nende sugulased. Neid vene äriliidreid peaks nüüd isa-publika ja reform kaasama. Mitte labaselt ära ostma. Sõnaga, paremerakondlikest rahvuserakondadest saaks paremerakonnad. Jah, muidugi vaja kokkuleppida mõnede, rahvusriigile omaste tunnuste muutumatuses - kuid see on ju kokkulepete ja läbirääkimiste küsimus.
Ja millega veel võluda lihtsama klassi valijaid - mõistusega. Kartulikoti ja sotsiaalse töökoha puhul tuleb pakkuda alternatiivi, anda inimesele valikuvõimalus ja seda väga kõva häälega reklaamida. Kasvõi küsimusega - tahad sa sotsiaalset töökohta või päris tööd?
Ehk (hall unistus :)) satub seda nüüd lugema mõni parteimõmm, kes peeglipiilumisest tüdima hakkab või tulevad nendes mõttes kinnijooksnud tubades neil endilgi värsked mõtted?
esmaspäev, 12. oktoober 2009
Kirjutaks soolaarisest kah
Siis, kui Estonia tuled olid kollase maja roheliseks värvinud ja jutt käis jagatavatest lilladest õhupallidest. Lillasid palle ja lillat Estoniat eip näinud.
Astud uksest sisse ja leia nüüd üles, kus ja mis ja kuidas. Selguse saamine ikka segane. Esimeselt korruselt teisele saamiseks avastasime vaid kaks nõrka viisi (äkki oli kuskil veel? sorry, pange teinekord plaan välja) - järjekorraga lift ja rahvast täis eskalaator. Sõnaga, lähed sisse ja mäletad, et kino teises otsas - mine kohe üles, muidu saad mitu edasi-tagasi siiberdada. Kinopiletite müügikoht oli .. vist hoopis pop-corni müügikoht. Selguse saamiseks tuli küsida, kas ikka pileteid ka saab. Sai, meie valitud linastusele veel mitte - et esilinastus ja venimine ja varsti pidada saama.
Hoone vaatlemine. Ühine arvamus oli, et igavene segadus. Kitsas ja harjumist vajav. natuke poode ja palju suletud alasid. Ära nõmetsetud kask ja suurt miskit rohkemat eip märganudki. Või oleks pidanud rohkem uurima.
Söögipaus. Lido arvas, et nende kassapidajad veel õpivad ja läheb aega - seega Vapiano oma tasemel ja olekus - kellele kiire makaron maitseb, võib vabalt külastada. Mulle korra kuu-kahe jooksul täitsa kärab. Palju seda jahu ikka sisse ajada, mis siis, et hästi tehtud.
Uuel katsel saime aga piletid. Püha ja tõnu ja kiusamine. Ikkagi just esilinastunud ja omamaine film. Ootamatult olid piletid kulunud ja meile jäi kaugeimaks võimaluseks 3 rida. Ja siis üllatus. Kinno ei saa. Armas rahvas, oodake siin kenasti hunnikus, enne tulevad kõik kenasti välja ja siis saab sisse. Mööda kitsast ekalaatorit ja kitsast treppi. Ja veini sai ilma topsita, ime kui lutipudelist..
Kui kõik "kenad" inimesed oma esimeselt etenduselt ära tulid, lubati lihtrahvas lõpuks kinu korrusele. Isegi tualett oli - seisad ja vahid koridoris liikujaid ja nemad sind kesk ur..st. Piletikontroll oli manuaalne - mitmed kenad tüdrukud said tööd. Enne treppe ja enne saali. Nunuh. saal, nagu ikka, kuigi ekraani ülaserv veidi kulunud. Kõlarid - kastid nagu ikka. Ja ka väikses saalis toolile pääs mõlemal pool pingirida. Heakene küll, saalipääsutunnel niiväga ei seganud.
AGA film. Eilse Postimehe arvustuses oli arvamud, et see pole realistidele. Ei ole jah, siuke soga miskite vaid kunstiringkonnas pesitsevatele inimestele arusaadavate viidetega. Segane, haige. Aga ju siis kunst. Aga huvitav, kui kaugele võiks kunst minusugustest realistidest jääda? Millise jamani tuleks toetada kultuuri või "kultuuri". Sestap vist polegi hää realistidele anda võimalust selle rahastamise üle. Et siis, erinevalt rahule jäänud ametlikest kriitikutest ei jäänud mina rahule. Mitte, et asi peaks olema möll ja lihtne tsenaarium. Pigem nagu see, et inimesed nii haiged, tsenaarium ka ja kokku pandud justkui haigel viisil. Ei, las sellised asjad jäävad nende pärusmaaks, kes sest aru saavad, musta masendust õhinaga linalt vaatavad ning sest rahuldust tunnevad. Ma vaatan pigem Tarantino "Tõpraid" ja jään oma matsi maitse juurde.
Väljapääs oli kenasti turvatud - iga 10 m tagant mustas ülikonnas turvamees, must ülikond ja lips on ees.
Võtame kokku: haibitud keskus, kus poodide arvelt rohkem ruumi söögikohtadele. Kuskil on kontserdisaal ning kino puhul on reklaamitud kõiki tugevaid omadusi - hinnasurve, kaardimakse. WC reklaamist ei saand aru - mõlemas ju sama süsteem. Kokkuvõttes - limonaadis tundus siiksi kinostamine mugavam ja tänud konkurentidele minu rahakotti säästmast.
teisipäev, 6. oktoober 2009
Nii nõme
Mustamiskampaaniast kesikute moodi võib ju aru saada - korda 100 korda valet ja tundubki kuulajale tõde, valeta enesekindlalt ja inimesed usuvad kõige jaburamaidki asju. Selle jama vastu ei saa ju samade vahenditega. Kuis eip jõua teistele kohale, et vaja on teisiti? Allesjäänud nädalaga jõuaks teha küll ühe ja päris kampaania. Kuigi selleks tuleb oma tänastest kampaaniatest korra ja veidi distantseeruda, kuid siiski. Sõdides laimukampaania raamides, vastandudes ja halvustades ongi kõik valijatele samasugused - räpased. Aga ju siis ole vaja, ju ongi räpase poliitiku kuvand kõigile igatsuseks ja eesmärgiks? Ok, mõnda kampaaniat pole nagu olnudki - Rahvaliidust ja Rohelistest pole suurt miskit kuulda aga vaikides ei pruugi ju enam "Tarandit" teha. Liiatigi arvestades seekordset ja olulisemalt lihtsamat valijaskonda.
Ehk oleks tõesti vaja hoopis uut ja teistel alustel toimivat erakonda? Aga kaua seegi suudab ja kas leidub neid, kes sel viisil ka poliitikaga viitsiks tegeleda? Oma asja ajamine ju palju asisem, nässu siis selle sopaga jahmerdada vaja. Ja tulemus ongi see, mida keegi eip soovi - räpane, aeglane ning nukker.
Inimesed, minge vähemasti valima, muidu pole õigust kritiseerida ka. E tähega saab juba neljapäevast.
esmaspäev, 21. september 2009
Väike jahiretk
algas kõik sellest, et T ja mina hakkasime igatsema hirvejahti. Vesise-võsase mandrimaa meestele ju hirv selline kauge ja müütiline olend. Jutud teevad selle looma vägevamaks, kui ta tegelikult on. Pealegi jäi eelmisel aastal lubatud käik ära, sest lubaja ... . Igatahes hankis T kalli aga väärtusliku hirvevasika loa Hiiumaale. Käisime mõtte Mestpahri järgselt välja siis R-le ja G-le. Noh, need sellid kohe nõus ja plaaniks järgmine nädalavahetus. Aga järgmise päeva õhtaks G-l juba plaan veelgi suurem ja uhkem - võimalus lausa pulliisandat kaeda aga toda Saaremaal. Seltskonda lisas ka K ning nii see plaan kirja sai. Piaks ka häste ja palju süüa tegema hakkama, rohkem head teksti suust ajama ning suhteid säädma. Või õigete meestega napsu võtma või .. eks neid võimalusi ja kanaleid on ju loendamatult palju ja ... Eip oska ma nii häste ja loodan siis paremate suhtlejate suhetele ja jõlgun võimalusel kaasa.
Igatahes pidime reedel rattad alla võtma ja saarele siis kimama. Noja, mis siis ikka võib hea plaaniga juhtuda. Kõiksepealt arvas T, et ei saa mitte tulla ja veel pool tunnikest enne ärasõitu lõi R ka vedelaks. Kohe nii vedelaks, et kompenseeris oma kadumist ühe vahva lihatükiga (ehk tuleb pärast juttu). No T sai sujuvalt tagasi räägitud ja kahene praam pidi meite jaoks kui loodud olema. Loodud praami järjekorras said G aj K ja minaise ka kokku. Kahe käruga üle ja sujuva lahenduse leidsime (lisaks ülipõgusale selgitusele taastuvenergia) teemal ka T logistilise murele. Seega oldi Muhumaal ja piletikassas kaks tunnikest nõus hoidma ka transpordi olulisi ligipääsu komponente – tolle, mis T jaoks sinna ootele jäi. Ja kolmekesi kulgesime, oi krt, neljakesi ikka - üks T sibas autos ka ringi - panime Kure sees oleva saare poole teele. Ei, kuidagi kokku oli see kirjutatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Igal sammul inimestega saarel vesteldes jõudsime me lähemale, vähhemaste mina jöudsin, sellele mönusale ja ja pehmele saarema jutuviisile. Peatus üks oli minu mälu viletsale olekule linnaservas olevasse keskusse. Seal oli lisaks minu unustatud magamise koti murele ka võimalus laadida täis toidupagas. Seega, magamise koti kõrval kaesime üle terrve jahipoe. Ja pääle kauba sai selgeks ka mitu jahijuttu. Telk taheti ka kaasa anda aga me seekord loobusime - kuigi mitu uvitavat kasutusvaldkonda tollele leidsime. No saab ju selles põhjata asjas end ke.. . Kõik, kes nüüd kergendamist mõtlesid võiks korra peeglisse piiluda - keerata ikke õige - muidu jääb keha ühes asendi kangeks aga nüüd põllal keski eip näe kui keha krutid. Oipagan, ma juba pool tundi trükkinud aga pole mitte metsa lähedalegi jõudnud. Seega jahipoest jõudsime toidupoodi ja lisaks imelikele hindadele (ilgelt loll on vaid kampaanianumbreid vahtida) ka vajalik kraam kotti ajada. Nüüd veel jaht pangaautomaadile ja (kuulge, ega jahimehed peagi nägema, et autumaat sust 50 m kaugusel nurgataga peidus - ega too loom ole, et häält teeb) selleks sõit kesklinna. Ja me lollid veel käisime veel ühes jahipoes, muidu jääks ju aiga üle. Nüüd jäi puudu. Meite jutuviis läks muidugist grammi veel pehmemaks ning autu veeres kenaste Nasva poole, kammides veel iluste läbi ühe teise ojaääre järgse tee. Tegelt pidime jõge otsima. Olitore küll ja siis mee maandusimegi R juures töökojas. Ei tuu oli ikke firma kohe. Mehed, kel paati vaja, siis R käest saab täitsa toreda. Kuniks G mõlgutas mõtteid koprajahi ja paadi teemal, jõudis minu aju võrrelda neid keni asju ka Amsterdami omadega. R võiks täitsa sinna neid lamedapõhjalisi müüa - lihtne ja soodne ning vastupidav. Tolles oleks kohe mönus istuda ja veini või õlut kesk kaunist linna nautida. Edasi kulgesime R sabas tema kenase suve-jahimajakesse. Täitsa tore asjandus oli too - kohe kõiksugused toredad mugavused-asjad on seal sees. No kuulge, isegi täisautomaatne kohvimassin. Anname kohe 10 punkti ära ja naudime siis lõpuni. "Vaene" R aga ikkagi tore. vaene ses mõttes, et nüid tulevad neli .. mandrilt ja tahavad hääd kohta nautida. Jahti muidugist ka. Panime aga jahiriided selga ning T rallis ka ilge paarutamisega kohale. Tia, palju see keskmine kulu nüid muutus aga kuulda oli kaugelt tolle pisukese suksu mootorvärki. Selge oli see, et meite klubi, jaotati kolmeks. G ja K said ühele poole ja mina ja T teisele poole ning väike T (et lihtsam oleks, ütlen tolle laheda eluka kohta nüid pärast t) jäi kohe üldse maha. T läks R-ga ning ma sain omale kaasa M. Too oli ka väga torre mees, mitu juttu saime maha räägitud ja puha. Ei saand küll loomi nii väga näha aga mitu kilumeetrit vantsida sai ikka küll. Isegi R-ga sime kokku ja puha. Teised nägid kohe päris mitut looma ning päris pimedas saime me kenaste oma puhkekohta tagasi. Kergeks eineks siis R kompensatsioon arvatavasti kodustatud metsasea lihast - kes toda enne kuuln on, et metsaloomal pekikiht lihast kordi paksem on - suitsuliha. Ei olnd tollega veel õhta läbi. Meitel oli veel plaanis minna A juurde, kuna tollel oli sünnipäiv olnd ning pidu pidi igate kuum olema. Saime pisukese seikluse järge kenaste kohale ja mina sain omale toreda töö autut juhtima jääda. Tuu oli igate hää töö, sest ei pidand kõiksugu jookisi näust sisse ajama, kuna mol magu täitsa treenimata. Suikse viletsa seedervärgiga võib õhtu ilmatuma lühikeseks ja järgmine pääv kohutavalt pikaks saada. Eriti see hommikune osa. Ajasime toredaste juttu ja manustasime ühte koma teist. G sattus kohe sõltuvusse merest toodud kraami suhtes ning pugis toda kolme suupoolega. Eks too ole tolle süvamaa inimeste mure, et kala kohe kangeste vajalik on. Sajandik asjadest selgeks saadud ning ülejäänu veel rääkimata (eks ma ikka jutu järgi nõnda arvasin) kui me usinaste autusse kobisime ning tagasi keerasime. Omiku vaja ju jahti minna ja puha. Pisuke öömüssu ja pikali. Kusjuures, ausõna, kogu seltskond oli ikka kenaste sirgeid poisse täis - polnd keegi topse põhjani tahtnd uurida.
Laupääv oli üits tore pääv. Algas too vara-vara ning varsti pääle ärkamist olimegi metsas. Ma sain ka ühe autu pääle ning ronisime kenale merelähedasele maatükile. Map, vilets mälumees, eip mäleta, mis olid meeste nimed, kuid toredad olid nood igatahes. No ja siis Läksid ühed ühele ja teised teisele poole ning meil oli ees pikk kena tee. Tol hommikul ei kuulnd me tolle ääres miskit erilist, kuid tagasi tulles saime esimeste meestega kokku. Nood siis märkasid kaugel hirvelehma. Ma siis oma saatjaga panin autuga neile lähemale ning teised kaks proovisid otse hiilida. Mõlemal oli lõpuks põnev ning ma sain läbi optika sarvi vahtida ja lugeda. Diskussioonivärgi rahakotiga võitis too kott ning minu näpp jäi kangeste sirgeks. Pärast tuli välja, et üks haru oleks võind sarvel (just just - lähed lehma vahtima ja pulli näed) juures olla. Eks too mullika suurune lehm ning vasikaski välja paistsid, kuid seda juba põllalt ära minnes. Jahhhhhhhh kena noor pull oli... Saime ka teiste meestega kokku ning need kirjeldasid, kuis pull mööda põldu tormas - otse ühele peale, kuniks ära keeras, sest hirmutatavaks osutus teine isane hirveloom. Lugesime jahihommiku lõppenuks kobisime jahimajakesse ja jäime ootama - olevat veel loomi saadud. "Meelelahutuseks" vaatas teine R (vist oli), kes puude viiljade peale hoopis Mihkel, tangidega esimese R viljapuud üle ja ... hää, et esimene R kõike ei näinud. Minagi sain mitu kasulikku mõtet oma aia hõrendamiseks. Kuna ootamine pikaks läks, kibelesime kaema, mis toimub. Jõudsime peaaegu seks ajaks, kui väljavedu üks P lastud loom ootas. Vedamisega aga mure oli - M oli merelt tagasi tulnd ning nüüd traktori roolis. Aga rooli alune kaadervärk oli metsameeste poolt p..e keeratud teel kinni jäänud. Muide, kui RMK niimoodi metsa laseb teha ja oma järel sellise laga lubab jätta, lisaks ära s..d teedele, tuleks töö tellijatel-vastuvõtjatel küll m..d maha võtta. Too töö oli kohe puhta sitt. Aitasime traktorit natuke aega, aga abi meist suurt põlnd. Seega mindi abivahendeid tooma ja me kamba meestega hirvele järele. Mo jaoks olid tollel kenad sarved kuid kohalikele tundus, et võinuks suuremadki olla. No muidugist, kui koorekauss ees eip tundugi piim nii hüva kraam. Aga laskjal P-l oli oks kenaste kõrva taga ja meitel ees tore töö loom teele aidata. Saime nööriga teist ikke päris pikalt lohistada, kuni lahti kaevatud traktor meitele vastu jõudis. Igatahes tegi tassimise töö eriti hääks too kuradi päike, mis ka päeva kauniks muutis. Päris väänama riideid ei pidanud. Tööle järgnes kohalikel meestel kena komme ka kokku saada, juttu aada, maksa praadida ning kala suitsu loopida (just niimoodi tänu K oskustele see välja tuli - vanaste riputati kalad vähe teisiti varda otsa). Meitel oli tarves ka mo järjekordse mäluvea tõttu saare pealinna külastada. Püssirihm eesmiseks märgiks. Too asi jonksus ning veelkord produktivaru täiendatud, olimegi tagasi. Enamus mehi olid jõudnud edasi kulgeda kuid mõned olid veel vestlemas. Aga mitte meie seltskonna teine pool - need olid teiste meestega jahtis olnd ja ka maksa soojendanud ning puruväsinuna suutsid vaid tere-und soovida. Me T-ga aravsime mõne aja pärast ka targem olla veidi pikali veeta. Kole lühikeseks jäi see aeg. Õhtal läks T kuskile pukki ja ma vantsisin R-ga koos järjekordsed pikad kilumeetrid maha. Ja jälle sai looma näha - üits pull kargas üle tee ja siis pani lehm järele ning siis veel vasikas takkaotsa. Narrisime esimest neist ka mõne puhumisega ning seejärel kõmpisime edasi. Mõne aja pärast tegi narritu ka vastu mörinat. meite narrimiseks just siis, kui olime kärsitusest kaugemale jõudnud minna. Pgn. Kiusasime veel T, kes raadioga saatjat mitte kuulda eip võtnud ning ta pääseski kenade sarviliste nägemisest peale meite teadmatusest lülitatud autotulede abil... UPS. Kogunemine, amps ja põhku. Teate ju, et väsimusega on nii, et peale pikali heitmist läheb uni ära. Eriti, kui poliitilistel teemadel vestelda. Sel aastal ju füürer Edgar täiega üle kõikide piiride rallinud. Õnneks tegi uni varsti oma töö
Kurat. Ei olnud nii. Kes selle omiku nii ruttu lahte lasi? Telefun ainult kolm korda äratas ja miski seiklus läbi unise mõtte kostis. oli siis t jõudnd metsa läbi kesk ööd kammida ning leidis kähriku ülesse - G pidi tollel järgi käima ja taustaks oli terve mets irmust kisa täis. Kole kohe. Lärm siis – öö ju ja mosugune unimüts tahtis magada. Eipagan, eip lastud, käste maast lahti end ajada. Aga peale sortsu kohvi sai olemise vähe sirgemaks. Jaotusime metsa ning siis läks põnevaks. Ma sain sama põllu, mis eelminegi hommik. Kõiksepealt, niigi pime ümberringi, jalutasin mööda pöldudevahelist teed. Siuke mönus rada, kõiksepealt hirmuspikk pöld ja siis metsavahe ja lagendikud. Põllule nägi maru vähe, sest udu paganamas oli kõik kinni katnud. Hakkasin metsavahele jõudma, kui nägin kitse üle tee kargamas. Noh, ikka hoog maha ja kuulatasin veidi rohkem. Ahhaa, puude vahel miski krõbin ja sagimine. Noh, seal ju pime kui karu .... (koopas südaöösel on õige ütlemine) ning isegi hirmus hää optika eip andnud valgust juurde. Mis seal siis ikka, kuulame ja ootame, ehk läheb valgemaks-selgemaks tasapisi. Too krabin aga andis tasapisi aimu, kelle paganaga tegu, tulid nood mulle lausa kümnekonna meetri peale. No mida mas nüid nende sigadega pääle pidin hakkama. Ei kurat, noid molkuseid meil omalgi küll ja veel pool tundi nonde pärast kohal oodata pölnd kah plaanis. Hakkasin siis tasapisi astuma. Nondele elukatele see muidugist ei meeldinud. Algul tehti urrhh ja mindi 20 sammu rohkem puude vahele. Ega pilt seepärast veel selgemaks saand ning mul tuli kohe tüdimus peale. Seega mingu metsa. Järgmiste sammude peale toriseti ja uriseti veel pahasemalt ja suure siblimisega see kari ära läks. Head teed! Käisin kaugemaid põlde ka piilumas ega kesk udu eip keskit, liiatigi kostis hirvepasun esimese põllu poolelt. Tasapisi tagasi ning metsavahel pölnd sigadest enam pea haisugi, või oli siis nina kinni. KST. Noh, ilus omik ja ma siis omas möttes kömbin tagasi kui äkitselt pisuke laendik nii kenaste ees. Ja tolle servas, nii 10-15 sammu kauguselt vahib hirvenoorsand moga tött. Ma kohe möttes ütlesin kenaste tera ja tema omas möttes asssaraisk. Ma kalkuleerisin, et sarved juba liiga suured, ning näpp kanestus sirgeks ta aga hopsas mõnikümmend sammu edasi. Ma tahtse teist veel korra kaeda ja sättisin kenaste optika ette, ta tegi ka kena pausi, vaatse mind veel kord ja siis pani minema, justkui ma möni koll oleks. Ei olnd jah omiku metsa tulles hambaid pesnud aga ma jo hingasin nii vaikselt, süda ka eip tagunud üldse palju rinnakorvist vällapoole. Mis seal ikka. Head aega! Vist mötlesin või, et kohtumiseni. Tal olid ka omad mõtted, vast et käi p... või et hea oli tulema saada, siuke irmus laiguline peletis oli, ühe suure ja läikiva silmaga, mis sarve küljes (mittejahimehed siis teadku, et püssil külges optika ja kui püss seljas on too nagu ükssarv püsti ning sihtides klaas läigib natsa nagu suur silm). Lasin jälle pulsi alla minna ja kömpisin edasi, ise vaikselt lootes, ehk jäi poiss põllale kuskil nähtavale? Eip näind vähemaste mette, sest ikka oli udu nönna palju. Tagasi suure pölla juurde jöudes eip kuulndki enam mörinat, jo siis pausiaig. No tollest servast paistnud ka msikit targemat. Seepääle siis hakkasin põlla servas metsa mööda minema, et ehk on keskelt rohkemat näha. Hirmust häält teevad need maha kukkunud oksaraisad, siuke ragin taga. Astu edasi nagu balleriin, muidu aint kolised. Keskele jõudes oli nahk puhta soe. Hiilisin metsast kenaste põlluserva ja kaema, mis on. Kaugemal, kesk udu, pasitis üits hirve noorhärra. Kenad 4-5*2 peas ja puha, lugeda eip jõudnud, ta sahmis sääl. Torkas pähe T soovitus sättida optika sihtima ja läbi tolle telefuniga pilti teha. Seetarvis otsisin kena puu ja selle küljes oksa, kust piiluda. Ronisin ja hiilisin pisitasa sinna, sättisin püssi peale ja kaema, mis nüüd siis toimub. Nii, kadunud? Tegin ma loll siis tõeste nönna palju lärmi vöi mis? Eip, miskid sarved udus kumavad. Oi, nüid oli harusid kohe palju rohkem. Oma 13 vast, aga paremaks lugemiseks keerasin optika suurendust peale. Ja siis, kaesin sisse. Ossaaaloll. Too elukas arvas täie tambiga molle peale tormata. No mis sa kurat ütled. Ei öelnd midagist, too ajas hoopis esimest ja väiksemate sarvedega noorhärrat taga. Panid mult eest ilge ralliga läbi ja nonde kannul kalpsas miski vasikas. No on paganad, ei möistnud nüid siis udust mo poole jääda, vaja ikka sinna peitu jääda. Mölisesid teised veel põlluservas üksteise kallal ning ma siis ootsi ja lootsi, et tulevad tagasi paganad. Eipoletulnd. Tükk aiga ootsin ja siis alles sain aru – ma olin põlvili miski oksarisu peal, mis hirmsaste jagu ja vere vaba liikumist segas. Jala sirutamisele järgnes arusaam, et too liigub veel mitu minutit vaid välise abiga. Ega olndki muud, päike tuli välla ja ma narrisin veel katit ühe kena sms teatega. Ilusast ilmast ja muust toredast. Vastus tuli lakooniline – mul kraaksuvad siin ainult varesed. Jajah. Kui ootamisest küll sai ja kell kaugemale jõudis, läksin suuremale teele, kömpisin seal natuke ja siis, nii igaks juhuks sammusin suure põllu alguspaika. Vaatsin seal ringi ja astusin mõne sammu sissegi, miskist postist kaugemale kiikamiseks tuge otsima, kui silma jäi hoopis peris lähedal olev – nii 150 m peal olev noorhärra. Too 4-5*2. Ikke ei saand täpselt lugeda, sest keerutas teine nõnna palju. Ja keerutaski end vaikselt metsa. Oehh, täitsa tore oli.
Pärast tuli välla, et T-l oli saaki ja G-l oli ka ja K oli ka vaid silmadega pauku teind. Üks saak asus aga kesk oksaräga ning too oli vaja ää lohistada. Tehtud möeldud, kiirelt veel pakitud ning R-ga hüvaste jäetud. Kiirkorras maksakörvetamine A juures. Ahjaa, A naine tundus hirmus kuri, map pole enne seukest näind. Aga kõik ülejäänud olid nõnna toredad inimesed ning eipõlnd hullu kedagist. Pisukese kruusaralli järgi saimegi viuhh sadamasse ja praam ja klaarimine ja LÄBI. Nüid piaks paar päeva puhkama, siis tahaks tagasi küll. Või nii.
Arles
P.S. Kui teid häiris ö ja õ segamini ja loogikavaba kasutus, siis ega ma ka ise aru saand, millas sääl kumba kasutati.
P.P.S. ehk eip pane saare inimesed mo naljakat murraku jälejandamist koa pahaks, lihtsalt püüan söbralikult edasi anda, mis kuulsin. Kasvõi seda, kuis üits väike poiss kõvva häälega isale hõikas – ei olnnud nõnnamoodi, ikka ...
teisipäev, 1. september 2009
virisemisest ja muust
Mõtlesin siin, et kui alati tuua välja meeldiv ja ilus, läheb elu igavaks, vähemasti minu kui kirjutaja jaoks ning nõnda ei teki ridagi. Aga iriseda, tuua välja eripärane ning lisada väike pipratera. Ehk on see ka vastand igapäevaelule, kus olen püüdnud rohkem positiivset teha ja öelda. Alati pole välja tulnud :).
Aga nüüd muust. Kõige olulisem muu on täna korraldamine - Metspahri korraldamine. Laskmisest kõrvalolijaile teadmiseks, et püüe teha üks laskevõistlus. Ja meie, korraldajate eesmärgiks teha sellest kõige-kõige .. parem siis. Osalejatele muidugi. Niisiis püüame mõelda asju nii, nagu võistlejatena neid näeme - kuis oleks lihtsam ja mugavam, samas unustamata tulemuste lõpplikku kajastamist, ooteaegu ja pagemisvõimalust ilma eest? Nii tulebki välja, et kattes auhinnad sponsoritega jääb ikka tuhat asja kulupoolele. Aga lootes, et võistlus osalejatele seda väärt, ennustame ja püüame hakkama saada. Lootes siis veel oma 60 inimese lisandumist. Või rohkema. Nii 100 veel :)
Olulised muud on ju veel, aga neist leierdatakse nii ja naa, pateetiliselt ja lüüriliselt - koolialgus näiteks. krt, peab ka ise oma kooliseisu kaasajastama, tea, polegi nagu kiusatust sinna pingutada aga ehk võiks? Oli see nüüd enesemotivatsioon või mis...
esmaspäev, 27. juuli 2009
Kokkutulek
Tänud korraldajatele suurepäraselt ebaloogilise tulemuse eest. Nagu suhtlemisest inimestega kostub, andsid kohapealsed korraldajad jama tekkimiseks omapoolse tõsise panuse ignoreerides EJS juhtkonna soovitusi. Kes teab, kuivõrd ses tõtt on aga kaldun ise uskuma, et üsnagi. Keskusesga heas koostöös olnud kokkutulekud ju seni tunduvalt paremad välja kukkunud.
Nüüd igatahes ei suuda kuidagi ära imestada inimeste ääretut lollust. Igati head ja ilmekad näited:
* tänud subaru müüjatele, kes tuuritasid mööda vihma ja rahva tõttu niigi mudast platsi ning muutsid vähegi puhtamalt läbitavad kohad oma pideva kaapimisdemoga tõeliseks mülkaks
* tänud kohtunikele, kes ei jälginud reegleid ja fair play põhimõtteid
* tänud punktiarvestajatele, kes alasid väärtustasid loogikavastaselt
* tänud logistikamestele, kes ei suutnud orgunnida vähegi sõidetavaid radasid saabujatele ning platsil liikujatele
* tänud ajakava koostajatele, kelle arust kella-aeg kavas ei ole oluline ning kordi mailile saadetud infot eip oska lugeda
Tegelikult tegid ju väravas olnud poisid, mis oskasid ning aitasid ja päästsid jama. Esmaabil oli põned atv-ga mööda platsi rallida ning inimesed leidsid enamasti omas seltskonnas asisema olemise, kui kesk segadust. Ise, hästi ja mõnusalt.
Loodame, et saarlased on mõistlikud ning koos saab järgmiseks korraks planeerida igati vinge ürituse!
reede, 24. juuli 2009
Kuigi on ajaga harjumine vaid siuke pool-probleem. Noh, et aeg ajalt tunned, et miski sassis, kuid leiad uue tegevuse ning ununenud juba. Oleks palju tegevusetut istumist siis jah. Lihtsalt tuleb võimalikult hilja magama minna ning ongi ok. Järjekordne töömaraton läbi ja aeg siis linnapeale tulla. Linna, mis suur ja väike vast korraga. Pindala jagub ning hoonetel kõrgust kah, kuid blokistumine teeb need kohad väikseks. Ja kõrge on vaid mõni osa peatänava ääres. Siin kuskil veidi kõrval kohe madalam, mis siis et tihe. Kahjuks täna ka viimane õhtu ja homme tagasi. Siitsamast rahvaste virvarrist. Teagi, mis rahvusest kohalikud on, nii kirju on see pilt. Erinevad aasia rahvused, kõikvõimalikud pruunist mustani, indiaanlased, rätikurahvad, poolvalged, indiaanlased, lõpmatult segatud verega isendid ning kst kes veel. Pooltel juhtudel kuuled inglise keelt. No ja mis inglise seegi, kui igal oma aktsent ning puhast am-inglist vuristavad isendid teevad seda kiirkeeleslängis. Taustaksime keep smile mille taga püüd sind hästi teenindada ja käi perse mõte, mida küll välja eip näidata. Lollakad, võlts hoiak paistab ju läbi. TäIEGA!
Pole vist ammu "kildu" visanud? Püüame siis vahelduseks. Enamuse rahvast moodustavad need, kel vist heas kohas pingutamist palju. Tänaval tulevad küll vastu kenad neegrineiud, kuid hammaste hea olukord kumab läbi punnis tagumendi välja. Autodest on vähemuses ... Ameeriklased. Söögikohtadest on enamuses idamaised ning proovitud kanada õlled peaks hoopis konnasööjatele maitsema, oma sarnase maitse pärast, mina loobusin. Kohalikele sobib söögiriistadeta söömine ja matsutamine, kuigi paljud saavad nn saksa kombel ka hakkama. Burksid õnneks eip uputa kuid levinud on toidu saia vahele suramine. Siiski näeb suur osa rahvast välja sportlik ja vähemuses, kuid vägagi näha on kaalumured. Õnneks või kahjuks usa kohutavat ülekaalulisust kohata kuidagi eip õnnestunud. Isegi vähem kui meie põhjanaabrite juures. Ja-jah, ikka meeldib mulle meite rahva ehe käitumine enam. Käitumine oma ehedusega.
Ja veel üks tähelepanek. Naised kannavad siin enamasti siukseid, mis ta nüüd oligi, slippe vist? Küsi või oma plikadelt üle. Noh, siuksed madalad sussid, ainult siin enamasti veel lääpas ja koledad kah. Ok, eks meeste pilk jõuab varvasteni peale rindu ja silmi ja juukseid ja tagumenti ja mida veel. Ametlike uurimuste järgi siis. Ja just praegu möödus üks vedrunaeratusega (sai ju hea termin) teenindaja.
Nii, järgmine päev jälle möödas ja ...
Möödas ka päev täis kohtumisi ning ummikutes liikumine lennujaama. Huvitaval kombel suudeti selles otsas inimesed samas koguses hoopis rutem läbi lasta. Positiivne osa selles ka üldiselt turvakontrollil igas väravas oleva asemel. Sõnaga olen lennukis ning läbin elu lühimat ööd. 6 h ja kella kuuest ohtul saab 6 hommikul. Saa siis aru, kuis aeg kulgeb. Hetkel küll korraks akna taga pime. Tugev valgus ja pidev teenindamine lubavad pigem jupikaupa pool-tukastada, kui magada. Kesk ennegi mainitud vedrunaeratusega tädisid. Ees ootab amsterdam kuhu kahjuks peatuma eip saa jääda. Hommikul. Jälle.
teisipäev, 21. juuli 2009
Kanada 2
Ja hotelli lobbys istudes ning väsimust tekitades tekkis jutuots miski tüübiga, kes imede imena kohe teadis sõna eesti vastena Tallinn - olevat käinud lausa.
Tegelikult jäi eilsest välja veel üks seik, kus jäin ise-endaks, st lolliks. Noh panin hommikul kontorisse minekuks gps-i selle aadressi ja 7 km minna. 2 pärast oli kiirtee vastas ja takso võetud. Tollele aadressi näitasin ning sõitis teine tagasi, hotellist ümber nurga. Kuradid kirjutavad siin maja nr enne ja toa pärast tänavat. Sõnaga oli kontor hotellist ümber nurga. Ei, ega ma palju või pikalt eip vandunudki.
Täna aga, lõpuks siis, viitsumata keskmisse linna trügida, rändasin põhjatorontos. Siis peale ööd, mil uni eesti aja järgi mitte-käis ning sellele 8-18 tööpäev järgnes. Peatänavast kõrval on alati huvitav ning seda siingi. Kõrghoonetest said eramud ning need kohaliku tava järgi väga kõrvuti - heal juhul meeter vahet ning veidi aeda taga. Majad samas kenasti kujundatud ning hea vaadata. Mis sest et konstruktsioon puitlaastplaadile üles ehitatud, laste mänguvaljak mahtus ikka olematule murulapile. Siin siis need piklikud üksteist ahistavad majad kuni 1 milj cadi maksavad.
Peale majade nägemist ja tagaaedade piilumist siis maandusin juba vast teist korda linnaosa ainsas popis pubis ja sain sama nime all hoopis teise toidu. Ses mõttes, et ribid tuuakse ikka väga erineval taldrikul ja teiste lisanditega. Siin juba nüüd vast 2h tipptund... Inimesed trügivad sisse ja teenindajatest vist osa saamatud. Kõrvalt vaadata lahe.
Järgmiseni...
Nojah oli vajadus teha üks töine sõit teisele mandrile. Kõikide eestlaste sihtkohas aafrika mandril = egiptuses juba ju käidud. Sõnaga sain mailile piletid ja hotelli ning vähem kui nädala pärast olingi lennukis. Ümberistumine Amsterdamis 5 tunnise auguga. Vähe hoiatamata L jäi aga kohale jõudes sõnum ja oligi teine varahommikul üleval, tükkis sooja vastuvõtuga. Väga sooja! Pannkoogid ja paadisõit kesk A linna. Ausõna, see linn annab Veneetsiale silmad pikalt ette. Algusest peale hea tunne ning kuidagi lahe. Varahommikune ja pea inimtühi linn, kuid siukest mõnus, pisiasjad eip häirinud üldse ja hommikust kaifi imev narkar oli pigem huvitav kui hirmutav, teretas kenasti ja puha. Need majad ja inimesed ja sõbralikkus ja püüd veidigi puhtam olla. Ok ega see vesi siis puhas seal kanalites olnud aga samas ka eip haisenud. Vast see on pohjuseks, miks elu veel tundub loogiline. Ja lahe ja vein või muu jook paatidelinnas on igati mõistlik. Kolanud linnas, jõudnud lahke pererahvaga pannkoogitada ja siis paati valmis seades sattusid meilt kaks väga tuliste silmadega turistineiut uurima, kas rendisõiduks. Tuleb välja, et kohalikud tudengid niiviisi sõites ja ekskursioonitades pappi teenivad. Neiud pidid seekord teised objektid leidma :) Kiirelt mööda kanalit lennujaama suundumist tiiru tehes jäid silma ka paadile ehitatud majad. Igat masti ja mõni lausa kivist vundamendiga ning kolmekordne. Pargid elamu kuskile kaldaserva ja elad, kirjad tulevad vastasmaja aadressi abil ning maksta tuleb miski rent. Kui ei meeldi, kolid mujale, enamus ei koli, sest elu sedasi ikka mõnus, linnarahva silme ees rippuvast pesust hoolimata.
Kahju kohe lahkuda ja siia tuleks igal viiel juhul erinevalt Veneetsiast tagasi.
Meeldejääv jäid ka rattal sõtkuv tüüp ja pakiraamil kaasa loksuv neiu, pead tüübi seljale toetades. Paadid, mis võistlesid vanaduses ja üle parda kippuvate lainetega. Kohalikel oli ka sõitvate paatidega diil - need ei pea mitte head välja nägema vaid veel püsima ning sõitjaid ja veini kandma. Ei midagi enamat - pole elu nautimiseks oluline omada ülb-uhket kaatrit ning sellega 7 km tunnis loksudes eputada, kui keegi sest suuremat eip hooli. Nojah, peab korra veel mainima, et lahe koht see.
Kuna aeg oli otsas, ootas rong ja lennujaam. Ja kohutav saba minu lennukile. Turvakontroll igas väravas ja see abiks, lennukis lugesin välja ka massi põhjuse täpsemalt - üle 400 hinge mahub sisse. Mõttest käis läbi, et selle aasta suure numbriga lennupaugud täis ja siis ajasin rumalad mõtted eemale. Kellele neid ikka vaja. Ja järgnes 7 tundi istumist. Võrdlemisi aktiivsed teenindajad abiks ning jagus nii tukkumist kui ka veini. Parasjagu, keegi meie boksis eip liialdanud. 747 nimelt siuke suur elukas, mis jagatud boksideks ja igas neist miski kümmekond rida istmeid kahes rivis. Aga minul vedas ja eip vedanud ühekorraga noh, et minu kahekohalise istme täitsin vaid mina kuid eip keskit eriliselt toredat reisikaaslaseks eip sattunud. Reisi algul oli kahe tooli peale 2 patja ja lõpuks 3, kusjuures mina küll patju juurde ei teinud. Telekas filmidega oli täpselt mahaunustet prillide vaateulatuses ning sestap raadio hea valik oli. Rockiraadio suht igav kuid teisel kanalil tuksuv woodstocki aegadetaguse ülevaade hää, isegi väga. Palju targemaks sain, kuigi, tänu väsimusele enamust eip mäleta, peale emotsiooni. Siiski kõlas blues siis hää. Paar toiduringi küll vähese ja rohkema toiduga ning kohal me olimegi. Torontos. Kus siis mujal. Ja-ah. Näita passi, veel ja siis suunati veel. Vestluselegi siis. Kena nagu eesti keeles veel öelda võib ülekaaluline neegritädi. Uuris siit ja sealt ning jäi väga rahule, kui politseiga pahanduste peale kiiruseületamised välja tõin - nagu ühine keel ja pääs maale vaba. Pagan, visiitkaart jäi ka talle, loodame, et ei helista, sest pereseisu kirjeldamiseni me ei jõudnud. Tallinna lennujaamaga võrreldav ülipikk kohvriootus ja minek. Hästi orgunnitud reisi tulemusena oli taksole kõne ja mugav ameeriklane viiski hotelli. Järgmiseks ülesandeks oli võimalikult kaua ülal püsida, aitähh L, oli abiks. Korralikud ribid ja ülekandepistikupesa otsing. Nämma. Esimene siis. Pagan teab, mis te elektrikust muidu arvate, lõunaks juhtmed ja õhtuks pistikupesad. Palju õnne!
4 tel kõnet! Ja ühe korra ärkasin ise. 3 ja 4 ja 5 ja mis veel või kes mäletab. Nujahh, eestis ju aeg normull oli. 7 tõusta oli ka väga ok. Ja peale hommikusööki aadress kontori oma valesti sisestada. Et 7 km minna. Palavaga ja 1,5 käinud ning takso abil veendumus saadud - kontor oli hotellist ümber nurga. Vaja nüüd vaid hea vabandus välja mõelda. Endale, kellele siis veel.
Nujahh, õhtuks tulin põhjalinnast kesklinna või nii neid umbes siin kutsutakse. Kena koht kesk kohutavaid torne. Ilu eest annaks vaid ühe punni, nats on püütud teha. Ei tulnud peale suure kõrguse enamat välja. Ontario järve äärde jõudsin ka aga vaatekoht kesklinnas vähe vilets. Palju parem oli pullipärast võetud hiina massaaz, kus tädi jalgupidi seljas käis. Tegelt on söögid ka hääd, vähemasti minusugusel burksi ja seentevältijal. Aga nüüd on kell kolmveerand 23 või 6, kuidas kuskil. Peaksid põhku pugema?
Arles@n97.nokia.fänn
teisipäev, 14. juuli 2009
Laskmisest
Ahjaa, seekord on põhjust tänada Rein Valdrut asise teksti eest ühes eelmise nädala Postimehes. Õigesti kirjutas, aga vähe. Teagi palju ja kuhu ja kellele peab kirjutama. Igatahes ka allolev juba enne Reinu teksti meelel olnud ja nüüd lihtsalt mõtted üsna samas suunas.
Mis siis on Eestlaste ala? Mis tuleb hästi välja ja oleme edukad? Ühe meelevaldse piiri tahaks tõmmata - hoolimata aktiivsest pallitagumisest ja viskamisest, on maailmatasemel edukad meil alad, kus rassitakse üksi või heal juhul kahekesi - maadlus, jalgrattasõit, karate, judo ja ... loomulikult laskmine. Seega individuaalalad. Vaadates aga minevikku, leiame maailma tippude hulgast just enim laskjaid. Püssid ja püstolid, ühed või teised harjutused. Viimastel aastatel võib öelda, et mitte vaid Eestlased vaid ka Eestimaalased. Kuid tõesti - tipptasemel meeskonnaliikmeid meeskonnaladele eip jagu ju nii väikse rahvaarvu juures.
Laskmisega tegelevad meil mitmed organisatsioonid: laskurliit, kaitsejõud, kaitseliit, spordikoolid, IPSC, politsei, Eesti Jahispordiliit, Eesti Jahimeeste Selts. Viimane küll enamuse juba eelviimasele delegeerinud. Samas neid organisatsioone vast rohkemgi, lihtsalt peast eip tea. Aga organisatsioonide ja huvide virvarri juurde tagasi veidi aja pärast.
Iseseisvuse taastumise ajal olid hädas kõik spordialad ning tõenäoliselt siis küpsesid toredad plaanid siduda laskmine ja lasketiirud ning kaitsejõud - kaitseliit või kaitsevägi või miski kolmas viis. Idee ju hea - kaitseväelased peavad harjutama, vajavad tire ja moona ning tänu surostudele saavad viimast eriti soodsalt. Asi see siis kõrval sporti toetada. Saadsama lahenduse ja veidi vabama hingamise see mõnedes seotud kohtades ka tagas - eks spordikoolid jäid ikka eraldi aga laskurliidu keskus, nagu MTÜde liidu keskus ikka oli midagi ära teinud ja allorganisatsioonide eest tema võitlema ei pidanud. Tallinnas on laskmine vähenenud endises TSIKis, mõni ala väljagi visatud suletud on mitmeid tiire ning lõpptulemusena polegi siin erilisi harjutuskohti. Ega Tartuski olukord kena pole. Ehk nagu Reingi väitis - praktiliselt puuduvad harjutuskohad.
Teine pool - osad alad ju edenevad, aga laskmine suurt mitte. Atraktiivsus. Kõige atraktiivsemaks peetakse täna jahilaskmise alasid ja neist just haavlilaskmist. Kena ju näha, kuis märgist tolm saab ning möödalask ei vii konkurendist 10 silma, ainut 1 võrra tahapoole. Aga ikka ei peeta ala atraktiivseks. Mina muidugi päris hästi aru ei saa - reketitega tundide viis keeruliste reeglite ja segase punktisüsteemi järgi pallitagumist jälgimist peetakse huvitavaks. Et kas tulemuste suurel ja samaaegsel videokuvamisel ja pingeridade muutumist näidates tekiks publikut taha rohkem? Äkki ehk tekikski. Aga kipuvad tänased asjad ikka võrdlusse telepildi ja selles oleva atraktiivsusega. Joonele või sest üle minevat palli võib suumida ja aegluubis näidata, kohtuniku otsuseid vadlustada ja eduseisu muutumisega olevat närvilisust ja vigu kommenteerida. Ning kõrvalvaatajale paistavad oma pikka laskeseerjat sooritavad võistlejad pigem kivikujud ja robotid. Aga ala nõrgast vaadatavusest hoolimata on maailmas väga palju tegijaid ning meil potentsiaal tippude hulka trügida. Ja sellest hoolimata on kiiking ja saapavise popimad.
Äkki peaks ala populaarsemaks tegemisel Laskurliit senisest rohkem, kardinaalset ja teistmoodi sellele lähenema. Palkama abilisi ning konsultante ning mõtlema miskit veel välja.
Hüppega organisatsioonide ja tiirude juurde. Igal organisatsioonil omad eesmärgid ning siin kaks piiri - esiteks kasutushuvid ning teiseks ... riigivara ja riigiametnikud. Viimaste hulgas piisab paarist tolgusest, et asjad eip liiguks ning juhtimis-otsustusviisiks oleks pidur. Ettepanekute ja kuidas küsimuste vastuseks saab ei ja nii ongi kaitseväega ühiste laskebaaside loomine ülikeeruliseks aetud. Mis siis, et eraraha kaasamisel oleks kulud väiksemad, mis siis, et harjutavad noored oleks ka tulevikus väärtuslikum sisend kaitsejõududele. Siin on paber ja siin on kabinet. Kaugemale ei paista. Mitte kuidagi. Kohad, kus tegu kaitseliiduga on elu lihtsam, sest reeglid lihtsamad. Isegi eesmärk toetada noorte sportimist tundub vast toimivat. Aga sõnum, sama mida öelnud tänaseks paljud - kõikide eri organisatsioonide ühised tiirud oleks oluliselt soodsamad eraldi mässamisest. Me hoiaksime endi st. maksumaksjate raha kokku ning oleksime koos tugevamad. Täna lämitame tiru kõrvale maja püstitanude ees müra pärast ... . Hello! Kui mõni lollakas on tiiru kõrvale maja pannud, peaks ta oma lolluse häbis vait olema... või siis hea laskmise fänn, kes saab aru, millega tegu. Ehk on tema maja kõrval harjutanu kunagi maailmameister!
Aga jälle hüpe ja tagasi laskurliidu kapsaaeda. Ehk peaks see organisatsioon olema mitte ainult promo ja tuntuse tagaajaja. Seniste koostöölepingute taha peaks saama ka reaalsed tegevused laskmise ühendamisel. Sama treener, kes hommikul treenib politseinikke saab õhtul õpetada lapsi ja päeval kaitseväelasi. Mitte tänasel viisil saades väikest palka vaid nii kuis peab - iga õpetuse eest korralikku tasu saades, kodus ja välismaal koolitustel käies jne. Ei ole see ju vaid unistus vaid küsimus eesmärgistamises ning ringiga tagasi laskurliidus veelkord. Keskorganisatsioonina tegeleb see ju nende asjadega, mida liikmed talt tellivad. Aga mida tellitakse me eip teagi vast. Kas üldse küsida, mõelda ja lõpuks või alguseks unistadagi osatakse? Ausaltöeldes eip tea ma isegi, kas meie oma koduorganisatsioon miskit nõudnud on - Eesti Jahispordiliit. Tõesti hiline üleskutse, ajal kui organisatsiooni presidendivalimised selja taga aga siiski: "klubid, ärgake, nõudke ja kisage ja tehke midagi senisest rohkemat isegi ära!". Või on klubidel endilgi liiga mugav elu?
Vist jah.
Aga seniks on enim tiire hoopis jahimeestel .. kel tihtilugu kuluks ära nõuanded lasketreeneritelt.
Igatahes on tänased põhilised järeldused:
Laskmine on killustusnud, keskorganisatsioon niisama nõrk kui tema liikmed ning ressursse tegelikult hoopis raisatakse. Tulemuseks on meil väike järelkasv, kehvad ja hõredad laskebaasid ning nii ongi järgmise Eestlasest maailmameistrini pigem rohkem aega vaja oodata. Kuni tuleb mõni mees või naine, kel jonni rohkem, kui takistavaid tingimusi ja veab end läbi. Edu talle.
Siuke segane lugu siis täna
laupäev, 27. juuni 2009
Vahe peal
Reis siis niivõrd, et võistluste vahepaus ning eip tahtnud R tüüdata, kuna tal täna-homme laskmised teises Eesti kandis. Ja reisisin tudengilinna.
Laskmisest aga niivõrd, et segadus, ses mõttes, et kuhu ja kuidas edasi. Miskit peab hakkama kärpima, kui pihtasaamise vajadus nii mitmel alal ja tulemused trennide hajumise tõttu kukkumas. Aga tõenäoliselt võidab suund, millel potentsiaali Euroopas rohkem ja kaotab vähema kaaluga pool. Kahjuks, kuigi just see oleks distsipliin, millel ka süsteemi ja tehnikat väga palju taga. Mis teha. Aga aitab mõistujutuosast, enamus lugejaid niikuinnii eri laskmistel ja harjutustel vahet eip tee.
Nüüd läbi ka meie segausuliste suve suurim püha ning piisavalt möödas, et kultuure võrrelda.
EI kultuur ja JA jaa kultuur. Enamus oli ju miski samba vastu ning enamusele nüüd see meeldib. See Orava hauatähis. Heakene küll. Mujal tundus JA olema teiste inimeste ja nende tegevuste kohta. Meil kostab sel kohal tihedamini ei. Pea-asi, et naabril ka hästi ei läheks. Niikaugele välja, et ametiühingute ehk töötajate esindaja tormab täiel mahul kaitsma töötuid, mitte töötajaid. Nende hüvitisi, mitte motivatsiooni ümber õppida. Võib-olla ehk sisult õigegi KM tõus aga tehti viisil, mis vaenlasi ja EI-sid juurde tekitas. Aga hea, et tulusid rohkem eip maksustatud. Vast ongi nii, et need, kel rohkem suudavad seda saada ka kanaleid valides ja need, kel sisendiks vaid napp-nõrk palgaraha, kannavad palgalt suurimat maksukoormust niikuinii. Piimapaki kallinemine on pea olematu, aga ntx BMW X5 ... . Tüütavaks muutus juba valitsuseski sotside hala ja süüdistamine - miskit riiki edasiviivat ju eip tulnud. Ses mõttes on pea ... ministri vahel tottergi tunduv optimism ikka veel parem, kui EItuse läbi hädaldamine. Teiste rahvaste juurde tulles - mujal maailmas oleks kui poliitukud vaid nii Eitavad, kui meie inimesed. Hiljuti avatud tuulepark näiteks. Ajakirjanikule kurtakse kriginat, millest omanikule pole midagi öeldud, häda nii suur, et elada enam ei saa aga esimene kellele mainitakse on ajakirjanik. Et see kuradi ei ikka suurelt esiküljele kümnes lehes saaks. Hilisem lahendus ju eip vaja sellist tähelepanu, negatiivne on see mis kõlab. AAAAAHHH ja käitumises sees on. JA näited kah. Ma siiamaani nuputan, kui lihtne oli liigelda Roomas ja Milanos, ning üldse Lääneriikides. Esimestes neis ju tohuvabohu aga sinu kava ja liigutus = JA, palun, mine. Mahub küll, eest võib läbi põigata ja pisike pidurdus pole ju probleem. Võib, kui see kedagi eiriti ei sega. Asjad, mille peale siin on EI ja tullakse või kallale.
Õnneks oleme meie ka JA riik. JA, mobiiliga saab ikka ja jälle kõike teha ja seda suhtumises JA maalastele näidates on ikka uhke küll - neile tundub see ikka veel tulevikumuusika. Nagu ka lihtne ja erusaadav (vähemasti eraisikule) e-maksuamet ja deklaratsioonid. Seal ongi neil ees suur EI, nii oluline muutus, ei usalda.
Äkki teeks kultuurilise JA kampaania omas riigis? Rohkem ja suurema kui LASE INIMENE ÜLE TEE oli? Lahedama, kui eestimaalased prükkariteks? Siukse pika ja toreda. Sest, ja, saame sest pagana raskest ajast üle, JAAAA, saame 5 rikkaima euroopa riigi hulka sõltumata sellest, kes valitseb ja SAAME üksteisele rohkem inimesed olla. Siis julgevad inimesed ka rohkem ettevõtlusega tegeleda ning ...
Sõnaga, korraks poliitik just siin ja just praegu oma mõtte pooleli jätab.
kolmapäev, 17. juuni 2009
Kena alpireis hiliskevadel
ESIMENE PÄEV
Algas meie kena reis kolma-varapäevase kokkusaamisega Tallinna Lennart Meri ehk siis LENNUjaamas. Reisiseltskond kogunes kenasti varakult ja juba grupeeritult. 15 minutit möödus riigi suurimas lennuterminalis üksteist nägemata igatahes kiirelt. Esimesena katkes kannatus Agol, kel ennegi lollilt lennukilt mahajäämise kogemusi. Igatahes hajus „udu“ ja tekkis nähtavus 20 m vahemaa taha, kus kaks gruppi imestasid, miks pooled hilinevad. Juba varakult planeeritud näita-iga-metallikübet-voor möödus sujuvalt ning lennukisse me jõudsimegi. Kuna esimeseks sihiks Amsterdam, siis oli tõenaoliselt kohalikel (seal siis) lennujuhtidel õhtune seen veel silmas. Igatahes udutati meie lennukile ootekorraldusi mitu. Tunnike seisvas lennukis istumist hakkas igavaks muutuma. Meeskond andis meile ka kena terminaliloa ning selle suutsime täita lõbusalt - järjekord-asjad kandikule-asjad – teada-anne kõlaritest - ruttu asjad tagasi ja ise ka tagasi lennukisse. Aga vähemasti huvitav tegevus.
Viuh ja Amsterdamis, kus ka IT areng toimunud - ilma igasuguse sabata aitas kohalik aparaat meil piletid uuele lennule seada ning kinkis lausa mitme euro ulatuses poodlemistalonge. Lahe äri. Peaks ka üle võtma - et kui meil mõni tarne hilineb, anname kliendile võimaluse meilt 5 euro eest tasuta 6000 eurose asja eest tasuda (loomulikult puuduv osa tuleb ju juurde maksta). No ok, 50 euro eest aga mitte riigihankehinnaga. Toorekalasai ja hea vein kaotasid ooteaja pea sootuks. Ning Lauri sai uue - õpetlase rolli ning näitas kohalikele, kuidas talongiga saab soodsaid kõnesid teha. Muuseas, lennujaama aknast ei paistnud uduhaisugi, seega jäi meie arvamus seentest kehtima. Kuid viivitused röövisid meilt planeeritud tehasekülastuse ning plaani jäid vaid isolatsioonikatsed.
Lyoni lennuväli oli peagi meie jalge all ja 75% pagasist ka. tulemuseks oli suurepärane võimalus suhelda meeldiva pagasikaotajatädiga. Margus sai talt lausa kena paki kingiks kuid Ago lobitöö ei olnud abiks tädi edasisele reisile kaasamisel. Ju siis allakirjutanu koos Üllariga liiga palju vahele segas. VABANDUST! Kuna iga reis peab kaasa tooma üllatusi, siis järgmine neist oli planeeritud autorendis. Nimelt olid eelbroneeritud Ranault Lagunad juba ära sõitnud. Selle asemel meelitati juhte väikeautodega Volvo XC90. Muidugi osutus 8 insenerist koosnev meeskond firma ajaloo meeldejäävamaiks - kõik rendi lisalehed said täidetud märgetega autodel olevatest tegelikest puudustest. Ja viuh minema, õppides liiklusmärkide ja 4 GPS seadme abil end õiges suunas keerama.
Et seiklused liiga ruttu otsa ei saaks, oli lihtsaim ülesanne sõita poodi. Ja siis üksteise järelt laiali kaduda ning 200 m ulatuses leia-meid-üles-mänge mängida. Kui pea juba tiirutamisest paks, võis ka poodi minna. No see oli juba jube – lõputust kassaderivist möödumine viis mõtte jalgrattavajadusele. Aga eip hullu. Kärukuhjamises oleme igatahes vägevad – kõik, mis vaja leiti üles ning pea iga kord oli reegliks, et esimesena leitakse asi mis sarnaneb eesmärgile kuid pole päris õige (peekon 3 katseringi, juust 2 katseringi, piim 2. katsel jne). Vaene kassapidaja, kelle väiksed käed kogu selle värgi läbi pidid kerima. Reisi jätkamine oli nüüd lõbusam - reisijatel avanes võimalus tarbida reisi kergendavaid vedelaid asjaolusid ning GPS leidis maailma kõige kitsama tee mägikülla jõudmiseks. Veeredes 15 km/h läbi järjekordsest pilust oletasime, et kod. Loeb sõidab sealt pea 10 korda kiiremini läbi.
Koos õhtuga saabus meie juurde või siis vastupidi ka mägiküla. Kuna meid teenindav kohalik firma sai kättesaadav olemisest veidi erinevalt aru, oli meile garanteeritud täiendav seiklus - leia üles majutus. Õnneks osutus süsteem - igaüks väikses külas tunneb kedagi ja restoranipidajad veelgi rohkemaid - meile abiks ning peale piskuest ootamist leitigi meile valmis pandud võti üles. VAU! No ja nii me oma ühikatoa üles leidsime. Tegelikult oli see isegi mõne grammi võrra parem kui TIPi omaaegne 1. või 2. ühikas - koridor potini ei olnud liiga pikk ja dušši alla ei pidanud keldrisse minema. Loksuv pott oli selle kõrval tühiasi. Väikesed avastused ja tubadeloterii ning võiski minna õhtusöögile. Seekord siis lahke abirestorani sisse. Olles studeerinud kohalikku menüüd mitut pidi ning pidades kohe juustuga alustamist liigselt koormavaks, valis osa seltskonnast toore liha nimega "beuf a la tartar". Allakirjutanu jõudis järeldusele, et seda toitu nad ikka teha ei oska. Kui keegi ei usu, lepime aja kokku ja tõestan. AUSÕNA. Kõhud punnis, küla ajalugu studeeritud, saigi sammud une poole seatud.
TEINE PÄEV
Neljapäevane hommik algas tõdemusega, et ilmaga on saadud jack-pot. Kiire peekon-muna-kõik-muu hommikusöök ning paar vigadeloendust kohalikule majutusorganisatsioonile. Kohalik pesumaja laenas lahkelt eurode eest ka käterätte lisaks. Peale pakkimist ning Marguse varustamist kollektiivsete tagavarariietega sihtisime sammud suusarenti leidma. Järjekordne kogemus, et 500 m mägedes ja suusasaabastes on pikk maa. Ja meie läbitud teekonna tunnistuseks oli selg-kõigil-märg tulemus. Aga suusad valis peremees meile välja lihtsalt - vaatas pikkust, kõrvade kuju ning järeldas meie vihjete järgi kogemuse. Saapad jalga pigistatud, ühispilt tehtud ning sammud mäkke. Ei, siiski piletikassasse. Ja siis algas reisi raskeim osa Tauno jaoks. Kujutage ise ette, et peate esimest korda elus ujuma ja siis 7 meest ümberringi ja ühjekorraga muudkui õpetavad ja annavad nõu. PAGAN niigi käib vesi kogu aeg üle pea ja need aina siblivad ja targutavad. Igatahes sai Tauno pehmete potsatuste saatel 1,5 tunniga esimesest mäest alla. Teiseks sõiduks võis treenerite nõukogu laiali saata ning individuaalne juhendamine ning värske kogemus aitasid mäest juba paarikümne minutiga alla. Veel mõned sõidud, rõõmusõnum lennufirmalt suuskade ja Marguse koti saabumise kohta ja käes see radade sulgemise aeg oligi.
Ühikatoas võis alata keskendumine lihale. 4 tundi plaanitud ahjusolemist muutus demokraatliku otsustusprotsessi abil kõrgema temperatuuriga 3 tunniks, mille vahele mahtus ka koka saunaskäik. See aga oli tänu Ago lahedale tegutsemisele ning kohalike veidrale arusaamale SAUNA tähendusest lõbus seiklus. See, et veekeeskus tasuta, ei tähenda ju ometi tasuta sauna. Vältimaks töötute liiga suurt armeed olid kohalikud pannud sauna valvama lausa 3 inimest. Istudes saunalaval ja vaadates sealt kena basseini hakkas juba eelmainitud kodanikul mõte veerema ning jahtumispausi ajal katkeski kannatus - aken lahti ja basseini poole teele. OSSAAA, kui kiirelt lendas kõrvaltaknast välja kena neiu hõisates kenal Krõõda häälel "zi vu ple-zi-vu-ple" aga ega see siis Eesti meest basseini kargamast pidurda. Pläuhhhh! Tagasisaabumisel sai Ago kuulda kena loengut, mille sisuks ja ainsaks sõnavaraks oli "it's forbiddden!". Saime just laval tundma hakata, et temperatuur on olemas, kui juba tehti uks lahti ja selgitati, et neil on saunas ikka rätikukultuur. Lahe. reeglid ongi täitmiseks. Aga vältimaks meie liigselt saunakasutamist selgitati meid poolenisti naha soojaks saamise ajal, et nüüd on pool tunnikest läbi ja head aega. Ei saa muidugi mainimata jätta asjaolu, et meid jälgiti peale pisikest basseiniseiklust vägagi tähelepanelikult.
Tagasi ühikasse, toidukõrvane juurde (salat+kartul) ning viimane lihv lihale. Ja see viimane oli viga - mesi-mis-pole-mesi andis väga tugeva kõrvalmaitse. Mõne asja kallal viriseks veel :) Õnneks kompenseeris seda salat, mis kohe kahel viisil (aitähh korteriomanikule kapipõhjas veiniäädika peitmise eest - enamus jäi järgi). Õhtused vestlusringid ning tootearendused liigutasid kella täpselt une kõrvale ja kui viimased tegematajätmised kenasti korda lubati ajada, võis magama minna (vihjeks, et lubadus oli kahe päevaga täidetud!!).
Mudugi oli õhtuks teada ka vastasmaja veiditasulise internetikohviku salasõna ning levi ulatus täpselt meie tuppa. Jätke meelde, et SPORTCLUBi kõrval basseinimaja wifinurga VPN on ainult täna 1234567890
KOLMAS PÄEV
Hommikuseks ülesandeks sai teema - leia tolmuimeja. Peale mitmekordset otsimist sai lisaks sellele veel muudki vajalikku tuvastatud justkui plommitud kapist. Ühe köögilambi pirnigi vahetus käis prantsuspäraselt - mitte esimese kutsumisega vaid ikka näidise üleandmisega majahaldajale. Seepeale tuli "elektrik" elektrike elamisse pirni vahetama. MÄKKE! Peale kerget ühist soojendust jagunes grupp tükkideks - algharjutused iseseisvalt ning kolm edasijõudnut kimasid kõige kõrgemalt mööda tumendatud toonis sinist rada alla. Aega too võttis ning slaalom selgeks sai aga pealelõunal saimegi kokku kenas päiksepaistelises restoranis. Pealelõunal sai pingutatud veel viimased laskumisvallutused ja katsetatud lumeisolatsiooni teist omadust - takistust, antud juhu siis hõõrdejõu oma. Kui hoida suusaninad kõrgemal, on takistus väiksem sai ühise järeldusena meelde jäetud. Seega, kui satute väga suure veesisaldusega lumele sõitma, proovige järgi. Meile langes osaks õnn ja suusaradagi aitas jõuda pea ühika kõrvale, kuid viimase lahenduse juures leidis Artur endas ootamatult poweri ning otsustas tutvuda allkülaga. Lihtsaim viis selleks oli oma teeotsast mööda kihutamine. Küla ja kirik talle meeldisid, samamoodi kui järgnev kilomeeter suusad õlal ja saapad jalas mäest üles kõmpida. AU KANGELASTELE!
Kui teise päeva juures mainimata, siis kolmandal oli päiksepaistel nabanäitamine juba kohustuslik õhtupooliku osa. Ja võttes päikest on nii tore vaadata suusasaabaste-jopedega rühkivaid kodanikke. Lõdvestusprogrammi kohustuslikuks osaks said ka esimene õlu ja .. vein. Aga peale pikka suusapäeva oli valgel veinil ikka hea mekk küll.
Õhtusöök sai plaanitud väljas ja nii võis alata seiklus - leia lahe restoran. Vaadates mitmest uksest aknast sisse jõudsime samasse restorani, kus kolm reisilist napp 2 a tagasi juba viibinud olid. Äratundmine muidugi sees olles. Teenindaja oli lõbus ja lahe ning teadagi - mehed juba mitmes päev kodunt eemal ja silmad vot-kus-kinni. Olles end ehtprantsaslikult toitu täis toppinud ehteestlasliku kiirusega tekkis ehtsuur liikumisvajadus (mis jahtus enamusel 100 m järel). Murdis aga väsimus kangemadki mehed pea maha ning maast päästis vaid ...
.. NELJAS PÄEV
oma järjekordselt imeilusa päiksepaiste ja ilmaga. Need vaated ja õhk ning ootus päevale. Päeva eesmärgiks oli ikkagi Taunole "rattad" alla saada ja nii me alustasime jälle õppesõiduga mööda rohelist mäge. Õigemini keeldus allakirjutanu lollil moel uskumast Üllari kogemusi ja pani esimeseks sõiduks mogulitele. AIA kui valus see on, kui end kohe kinni sõita. Kahe künka kaupa veered alla ja kirud oma lollust. Nonii, jõudsime kenasti esimese õppetunnini ja tegime ainult ühe järelduse - seekord enam ei piisa meie erakordsetest teadmistest ning suurepärastest õpetussõnadest. Tuleb päris õpetaja leida. Sõnaga otsis allakirjutanui kärmelt ühe broneeringu ning mõne aja pärast leidis Üllargi, et ega me nii edasi ka pole jõudnud. Seega siis varasel ennelõunal pidid kogunema rohkem ja vähem oskavad suusakunnid. See jättis parajasti aega enda soojemaks sõitmiseks ning ehtõpilaslikule õllele pahade poiste rivis (mina ju õlut ei joo, klõnks). Osav poiss Ago pidas paremaks oma suusaklambrid täpselt koolituse alguseks veidi segi sõita aga nõutud ajal ja väikse hilinemisega said mehed rivvi. Ilmusid üks tore suusaproua ning kena neiu (ausalt, ka esimesel päeval oleks sama öelnud). Proua haaras kamandada baaskursuse vahva neliku ning sai meilt eriülesande panna Tauno sõitma. Autori nelik aga kihutas kaunitari järgi punakassinisele oma oskusi demonstreerima. Tuli ikka välja küll, et teadmised on jube kõvad, aga pigem mäest kaugemal ja teoorias ning praktikas on tööd teha küll ja rohkem. PUHH. 1,5 h kadus nii imekiirelt, et kohe kahju hakkas. Taaskohtumisel oma teise grupipoolega avanes suurepärane võimalus neid kõrvalt jälgida ning edusamme märgata. Tauno SÕITIS!! Missioon Prantsusmaa oli täidetud. Saaks vaid tehase nüüd korra Eestisse tuua oleks 100%... Väsitav koolitus lõppes südamliku lahkuminekuga õpetajatest ning kerge humalajoogi ja kiire einega. Viimaseid laskumisi (ja fotosessiooni) püüdis osa seltskonda võtta nii kuis jaksas ja jaksas õnnelikult.
Loomulikult kuulusid mäejärgsesse lõdvestusprogrammi duššid ja õlled ja veinid kuid siis hakkas autoril kiire - paganama suusad olid NIIVÄGA meeldima hakanud, et tuli veel nendest rendifirmas rääkida. Et jutt saaks tugevam, tuli Üllar kaasa. Temal oli kindel plaan sellelt reisilt mitte midagi kaasa osta ning selle eesmärgi ta mittesaavutas kohe peale autoripoolset nõustumist suusahindadega. Sõnaga on Üllaril nüüd seljakaitse ja võib veelgi kiiremini sõita. Ei, siiski turvalisemalt.
Õhtupooliku naelaks oli Lauri telefoni haihtumine ühikatoast. Igati terve mõistuse vastaselt ja kordi kallimate asjade vahelt - no ei oska vargust kahtlustada (kuigi muid võimalusi ka eip jäänud).
Peagi saabus aeg minna söögijahile. Seekord eesmärgiks rohkem vaheldust ning peale plaani ja justnagu sihipärast ja samas kaootilist vantsimist oli vahva seltskond kenas ja vanas tänavarägastikus. Jõudsime lõpuks kuhugi tänavale, mis asus siit alla, sealt üles, veidi vasakule, kurvist alla, koridori laiusest tänavast läbi ja ümber nurga paremat kätt 30 m piljardiklubist edasi. Võttis meid vastu üks noor prantsuse kutt, kelle kohta ütleks, et tema ongi 100% Prantslase näidis. Ja siis tiirles meie ümber (tegelikult küll teenindas) pikemat kasvu ning huvitava tätoveeringuga neiu. Ja neljanda päeva mõju naelutas meeste silmad kole tihti eelpool mainitud mustrile. Söögile siis samavõrra vähem. Aga ometi kord midagi eriti prantsuspärast ehk liha ja seente ja saiafondüüd ning kõrvale veel kivitükil küpsetatud liha. NÄMMA (v.a. seened mida autor kategooriliselt keeldub aktsepteerimast). Kõht täis ja tätoveering kadunud (vabandust, neiu lahkunud) tekkis osal meist huvi minna jalgu keerutama. Tehtud-mõeldud täpselt kuni kõrtsu ukseni. Siis läks enamusel tuju üle ja vähemusel tugevamaks. Praktilistel kaalutlustel kuulusid autojuhid enamuse hulka. Aga vähemusel läks maru hästi - palju sõpru nad soetasid teab vaid ajalugu ning oma vaimustust väljendati ka põneva kella-nelja-kõnega. Kõneregistrist pärast kontrollisin - oli jah nii. Kahjuks ei valgustanud register kõne sisu...
VIIES PÄEV
sellel on alati omad eripärad - 90% naisterahvaid tunduvad täitsa kenad ja hommik on eriliselt raske. Peale 12-kordset äratust saime vaprama osa seltskonnast ka maast lahti ja toiduhävitamise käima. Autojuhid pääsesid kohustuslikust joogijäägi hävituspataljonist ning toiduülejääke oli kohe eriliselt palju. Kohe nii, et suur osa pakiti kaasa teepealseks piknikuks. Lauri telefon muidug välja ei ilmunud. Napp 20 min peale tähtaega oli ühikas korras ja missioon toome-suusad-ära võis alata. Kiire protseduur ning aidaa Alpe de Huez. Hüvasti mäed ning tänud GPS seadmele ja selle vananenud kaartidele eriti põneva tagasitee eest - täpselt sama kitsas ja põnev rallirada. Läbides põnevaid asulaid avastasimegi end Grenoblest ning peale autode parkimist sai ette võetud tutvumine südalinna huviväärsustega. Kõige huviväärsemaks osutus restoran päiksepaistel ja jõe kaldal. Ja kohalik suhtumine - kui restoranil ikka vaja, siis pannakse tänav ikka kinni küll. Käige ringi nee..id, meil siin business pooleli. Salat ja vein ja oligi aeg seada sammud edasi=tagasi. Kuna osa tarbitud vedeliike oli vaja restorani jätta oli seal ka pikkusekontroll. Üllar kontrolliski pea-kellamõõtu ehk kõrgusetähist ja pea võitis kella ees 1:0. Peale omanikupoolset pikka vabanduskõnet pääses ta siiski tulema. Ülisuur ja ülimagus jäätis sai täpselt auto juurde jõudes otsa. Viimane lõik lennujaama ning saimegi oma ülisuurtest autodest lahti. Toidujäägid leidsid ka oma mittesihipärase lõpu .. PIKNIK või... Järgmiseks oli vaja lahti saada veel kraadiga jääkidest. Raske ülesanne ja väike ajaressurss. Aga hakkama saime. KROOKS. Edasine käis juba kiirelt - Amsterdam ja ... vahejärelpala ühelt osaliselt ...
Kahetsusväärselt on märkimata jäänud juhtum Amsterdami lennujaamas. No neil vist ikka pole Lennujaam, vaid koht kus lennukid maas joomas käivad. LENNUjaam ainukesena EU-s on nüüd ikka Tallinnas.
Seisime siis seal allkorrusel osa seltskonnaga ja ootasime lennukit. Korraga Üllar vaatab ja ütleb ’’Kas nägite?’’.
Nägite muidugi, nägid isegi pimedad, just läks ligidalt meist mööda see tüdruk-ettekandja sealt baarist, selle tätoveeringuga!!!
No muidugi nägin minagi ja muidugi läks mööda.
Nõtke , sihvakas, kergelt lokkis juuksed.
Tema!
Lõhngi tundus tema, kui just ei liialda.
Läks, aga juba liiga kiiresti.
Õnneks nägin kuhu läks. Läks kempsu, õnneks ikka naise omasse.
No praadisin ma siis seal need minutid ja ootasin oma koha peal kuhu jäin.
Ega ma mingi naiste rajalt rebija pole, kuid seekord oli vaja au eest väljas olla. Oli vaja.
Ootasin seal, pilk uksel, millal tuleb välja.
Tuligi.
Kõrvetasin siis oma laserpilguga niikaua kui meie pilgud lõpuks kohtusid.
Esitasin talle eesti parimat naeratust. Lehvitasin.
Mõjus, hakkas tulema meie poole. Yeesss! Tehtud.
Kõnekaugusel, minu poolt ’’Hellou!!
Vastu ’’Hell..oo..uu! Ikka väääga iiimesatanud nägu takka peale.
Minult ’’Hellou!! Uuesti.
Ja midagi sellist ’’Are vei met yesturdai in Alpes?’’ Eesti parim smile jätkub.
Appi! Sealt tuli külm ja veenev ’’NO’’.
………..??
Kiiruga minu poolt olukorra lahendamiseks ’’Pardon, eksjuus mii!
Läkski ta juba, jäi palumata, et ta ikka näitaks kas tal tegelt ka tatoveeringut pole ja on tegelt vaid selle ettekandja väga lähedane sugulane.
Valjuhäälditest teatati, et lubatud on hakata lennukile peale minema.
... Tallinn jõudsid ilma edasilükkamisteta kohale, sest enam polnud põhjust ju viivitada. Aga mingi kotermann peab ju muidu toredal teel kaasas käima ja seekord aidati reisijaid 50% kaoga pagasist. Osale ülejäänust aga tehti lõikeid sisse (nelja päevaga tehti pärast korda).
Ning napp kuu peale reisi teatati, et minu krediidi kaardilt on maha võetud umbes 3 kilo Eesti raha, sest me olevat kasutanud valesid linu (huvitav, kus olid valed ja kus õiged?) ning koristus ei olevat olnud täielik (lisaks remondile olime teinud toa paremasse korda, kui see eales olnud oli). Tuleb ikka vist kasutada reisifirmade teenuseid majutuses ning keelduda oma krediidikaarte jagamast – las reisifirma garanteerib. Ja Residence L’Alpe Alpe de Huezis saab minult hinnangu 1 punkt – ärge kasutage!! Otsingutesse ka – Please do not use Residence L’Alpe in Alpe de Huez!
reede, 12. juuni 2009
Üks vana Poola reisi lugu
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest...
Võistluse tarbeks olid talvel üllitatud ka reeglid. Igatahes ei osanud meie esindaja meile seletada, mil kombel need kokku kirjutati ja kas need on ikka lõplikud. Aga reeglite jaburustest allpool.
Valimaks välja need mehed, kes väärt riiki esindama, pandi kirja kõik võistlustulemused aastatel 2007/2008 ning seda nii kombis kui VSS-is. Parimateks kombilaskuriteks osutusid Veikko Tihvan, Tõnu Krooben, Ain Vihermets, Kaupo Kindsigo, Tauri Tamm, Tauno Tamm ning VSS-is allakirjutanu, Priit Roostfeldt, Veikko Tihvan, Airek Kolju, Mart Tasane ja Ain Vihermets. Vabanduste saatel taandasid end Kaupo ja Airek. Meie aga võisime välja panna ühe võistkonna ning kuus meest lisaks. Otsuseks oli maksimaalne esindatus Poola "kährikute" juures. Seega sai vastavalt võistlustulemustele juurde kutsutud Rivo Poltimäe, vanameister Tiit Karp, Valdu Reinaas ja Heino Sadam. Stabiilsus oli põhjuseks meeskonna nimetamiseks VSS tulemuste järgi.
Vastavalt võistluste juhendile haarasid kõik mehed kaasa ka oma siledaraudsed püssid, nn "nuiad". Hingestatud vindimeestel olid kaasas muidugi korralikud püssid. Isegi viimase pardijahijärgsed ämblikuvõrgud lükati välja. Priit hoidis nagu kulda oma 1961. aasta IZ-i, Heino kena 16 kaliibri nuia ning allairjutanu jupp nooremat, kuid kukkedega TOZ-i.
Teele!
Ärasõit oli 5. augustil mõnusa hilinemisega, kuid mis kõige tähtsam - kõva kõhutäie järel. Tõele au andes ignoreeris Veikko meid ning kihutas juba päevi varem koos oma laheda fännklubiga minema. Meie oma valge "noolega" (pilt 250) asusime aga teele Pärnu poole. Kaupo seitsme tärni villast saime lisaks heale kohvile kätte ka Võru panuse meie meeskonnas.
Vahepeal saime Tihvani tiimilt teada, et Poolas tiiru ikka veel ehitatakse, mitte ühtegi korraldajat ei ole veel näha ning poola keel on selles kohas rahvusvaheline keel.
Meie "nool" ei lasknud end sellest häirida ja suundus navigaatori hääle saatel tiiru poole edasi. 6. augustil kell 12 pidi algama ju treening. Olimegi kümne paiku kohal. Kõigil oli sõidust ka selge "kana harjutus" (kuidas istudes asendis peaga nokkida). Korraldajatega oli tõesti kitsas, nii nagu ka tiiru kasutamise ja söögivõimalustega... Igatahes kolis meeskond toidukohta otsima. Kinni paganad! Ja kui üks lahti tehti, siis oli tegelikust sisust erinev piltmenüü tellimisel suureks abiks. Aga juba kella kahe paiku avanes võimalus paaris kohas tiiruga harjuda.
Reeglid selgeks!
Õhtul toimus esindajate koosolek. Minu rekordiks jäi enim vihaseid pilke FITASC-i komisjoni esimehelt ning enim vaidlemisi ja küsimusi. Reeglid said lisaks oma suvalisusele veel väga veidra kalde. Kui seni oli juttu poolmantelkuulide mittekasutamisest, siis antud võistluse jaoks tõlgendati ja keelati ka omalaetud moona kasutamine. See sai suurimaks põntsuks kogu meie meeskonnale. Üllatuslikult võis püss olla 5150 g senise 5000 g asemel. Samas keelustati lisaraskused raua küljes. Anti pidulik lubadus mitte lasta vatiülikonnas või spetsiaalses laskuriülikonnas võistlejaid rajale mitte lasta. Päeva lõpetas igal juhul soe saun hotellis.
Järgmine päev algas
poemoona ostuga - et katsetada, kuidas see siis kellegi relvast jookseb. Saime igal juhul Euroopa kõige kallimad padrunid ja palju sõpru teistest riikidest, sest me ei tea riike, kus ei laetaks ise võistlusmoona. Seekord muidugi mõne erandiga, sest rootslastel oli kaasas juhuslikult hästi jooksev Norma moon ning soomlastel Sako tehasest tulnud Sierra mach kuuliga padrunid... Väljend Fair Play ei ole vist enamasti Fair.
Teise päeva treeningukorralduseks oli kaos. Igatahes tegi Priit FITASC-i esindajale üliägeda peapesu ning üks jooksva märgi kohtunikest käis kõik järgnevad päevad Priidust 200 m ringiga mööda. Kuuldused Eesti meeste „paist” käisid meist ees kogu järgneva aja. Sportingu treeningrada jättis mullegi mulje nagu oleks haavlilaskmine käkitegu.
Meile näidatud (sest sedagi rada pääses proovima vaid kaks meie meest) VSS rada nr 2 oli üllatus ruudus. Kes käinud kunagi Keilas jooksvat märki laskmas, sel ka pilt kahaneva esiosaga laskeputkast. Ainult kohalikud olid selle ette ehitanud seina, milles oli „lukuauk“ (vt foto). Sellest tuli siis lasta. Meie esialgse kontrolli tulemusena määrati standardisse mahtuva laskuri mõned parameetrid – laseb paremast õlast ning on lühem kui 181 cm. Vastasel korral on enamus optikapildist täidetud seinaga. Kohalik mees lubas mulle seitse korda, et saab lasta ka putka kõrvalt, kui eelnevasse standardisse sisse ei mahu.
Hirmkallid treeningpiletid (mida kuidagi realiseerida ei jõudnud) said kenasti tagasi müüdud.
Avamistseremoonia esimeses osas loksutati osasid meist lahtise bussiga mööda linna ja näidati rahvale. Vahepeal pandi meid heade hammastega skaudiplika järgi seisma ning vaatama keskaegset võitlus- ja tantsukatkendit. Siis näidati jahimehi veelkord linnarahvale ning kolistati tiiru.
Tiirus alustati kena avamistseremooniaga. Pandi meeskonnad uuesti rivvi, meie ette toodi jälle skaudiplika ja vastavalt riigi hümnile saadeti jäägrid platsile. Jõudis järg meie ees olevate tšehhideni, lasti hümniks Eesti oma. Muidugi väljendasime korraldajale heameelt meie pisukese maa kiire "kosumise" üle. Hümni mängimine katkestati. Tehti ettekõndimise paus ja lasti igaks juhuks Eesti hümn uuesti.
Ja siis kutsutigi meid ette ning mängiti meite hümni juba kolmandat korda - lahe! Meie järgi tulnud soomlased aga said tõenäoliselt järgmise riigi noote kuulda. Tagasihoidlikud põhjanaabrid ei teinud sest suuremat asja ning näitasid meile, et me suu kinni hoiaks - mine tea, mis hullud eestlased järgmiseks korraldavad!
Mõne hetke pärast rivis astunud sakslased nii tagasihoidlikud ei olnud - võõra riigi hümni kuuldes pandi samm seisma, kuniks see jama kinni keerati.
Avakõned tõlgiti kõik kenasti inglise keelde. Siis hakati migeid kodanikke tutvustama. Meil tekkis vahepeal hirm, kas loetakse ja näidatakse ette kogu riigi parlament või on ehk mehi veidi vähem. Õnneks oli vähem.
Natuke pakuti liha ja siis näidati, kui vähe neil veini on. Kuna sportlased ei joo ja eestlased käivad saunas, siis sinna me ka suundusime. Saunatüdrukul olid silmad kui tõllarattad, nähes meid teist päeva saunas. Tal olevat kohe-kohe broneering tulemas. Seega paluti meil kärmelt teha ning me pidime tühise tunniga saunast läbi jooksma. Millegipärast tekitas küsimusi ka janukustutuseks tellitud humalalimonaad. Kuna neiu olevat hommikul kuuest haiglas alustanud, siis meiesugused viksid poisid teda väga ei kiusanud.
Peale sauna oli kergest einest hotelli restoranis kasu. Väsimuse järjekorras kolis meie meeskond kenasti tuttu. Eriti suure hilinemisega jõudis sinna varahommikul lobigrupp Tõnu+Priit. Nad nimelt leidsid Horvaatia jahikunnid ning FITASC-i ametniku (pilt 214). Kordamööda selgitasid Eesti karud neile elu- ja laskmistõdesid. Horvaatlastel olid seedesüsteemid hommikuks korras ja pilt sirge, aga nii vaevaliselt liikuvat ametnikku, kui järgmisel hommikul, ei olnud minu silmad ammu näinud.
Päev - reede
Aga nüüd täpsemalt reedese päeva juurde. Alustatud sai 8. 00 trapi harjutusega. Mulle täitsa meeldis – rabad püssi õlga ja tõmbad päästikut. Sihtima hakates läks jamaks, seega katsetasin sedagi kaheksa korda. Meie esikombilaskur Veikko vääratas paaril korral. Järgemööda said kõik mehed eri radadel käidud.
Oma põhialale VSS-i rajale aga läksime väikse värinaga. Toda rada polnud varem lahti tehtud ega ligi lastud. Tegemist oli pika katusealusega, kus kõik mehed vaheseinadeta kõrvuti ning märgid sõitsid laskjate kõrvalt meeste ette. Vähemasti mahtusid seal laskma ka "normaalsest" suuremad mehed.
Poola bioloogia valmistas üllatusi. Soku asendipuu oli jäme libe jurakas. Enamus mehi suutis lasu ajal sellel pinnal libiseda. Lamba kaigas oli aga veel libedam. Hakka või kahtlustama võistluseelset. Ma tean küll selle augu nime, kust enamus laskureid tahtis korraldajatele sama kaika sisse lükata. Hoidsime end tagasi, hoolimata nõrkadest tulemustest. Rebane erilisi üllatusi ei valmistanud. Aga ülalmainitud närvipinge raputas mitut kätt sea tabamisalast väljapoole. Ollallaa!
Kõikidelt meestelt, välja arvatud Tiit, hooaja nõrgim tulemus. SUURELT kohe.
Päeva esimene ametlik protest läks sakslaste poolt teele. Saateks tähekombinatsiooni „sch” sisaldavad ja mittesisaldavad väljendid. Palju õnne!.
Kombirada aga erines treeninguaegsest nagu telk talumajast. Eesmärgiks püstitasin tabada vähemalt üks märk. Neli tükki sain rohkem, esimese vist kohtuniku hea südame tõttu. Pärast sai kohtunik vastutasuks ka kuked vinna tõmmata ning mind poola keeles õpetada, kuidas peaksin püssi paremaks tegema. Mees ei saanud aru, et TOZ 66 on rariteet, mitte lego.
Mis seal ikka, tagasi hotelli. Saunaneiut oli juba hoiatatud: „Eestlased, 19-22!”.
Kuna jõudsime hotelli veidi varem, siis kulus õhtuoode marjaks ära. Iseäranis peale eriti õudsaid grillvorste tiirus, mis olevat lõunasöök. Igatahes teame me nüüd väga hästi, miks maailm midagi Poola köögist kuulnud ei ole. Hotellis oli vähemasti võimalus tšehhi humalalimonaadi tellida, sellel ei olnud tootenimes kirjaviga. Isegi meil püütakse õllejooke õlledest eristada.
Kell 19 avastasime aga saunast hõimukaaslased. Häid lambaid mahub ühte sauna palju, eestlasi veel rohkem. Saunanaine aga keelas leiliviskamise. Peale loengut saunakultuurist ning selgitusi saunade ja eestlaste kohta nõustus ta faktiga – iga meie mees teab saunast kordi rohkem kui kogu nende hotelli personal tükkis linna elanikega kokku. Ujukaid kandvad soomlased põgenesid saunast. Me ei hakanud seekord seletama. Jõuad sa siis iga kord kõiki harida. Järgnes õhtusöök ja põhku.
Päev - laupäev
Laupäev algas individuaal-laskuritele kell kaheksa ning meeskonnale 10.30. Seekord siis jooksev märk (ehk mäletate 6 m avas lippavat siga) ning seejärel sokk-lammas-rebane. Kusjuures sokk-lammas olid puukuuri harjutused. Vähemasti oli kohtunike maailmapilk avardunud ning lubati mõõdust väljas meestel putka kõrvalt lasta (st vihma käes).
Jooksva sea laskmisel astus kohtunik Priidule hingamiskaugusele ja kontrollis kullipilguga kõike võimalikku ja võimatut. Erinevalt eelmise päeva laskuritest pakuti meie esimesele mehele kohe 0 võimalust kuivaks jooksuks. Aitäh! Meeste töö kandis vilja ning 0 meelitati välja! Minu laskmise ajaks leiti aga uus taktika – peale neljandat lasku tuli ülikarm käsk laskmine pooleli jätta. Peale pisukest vaidlust meenus neile siiski paar pisiasja ning nad harisid end minu viieaastase poja tasemele – viie lasu kirjasaamiseks ei piisa neljast lasust. Veidi värisema hakanud kätega sai siiski 8 silma viimaseks lasuks kirja. Kellegi lõuale oleks väga tahtnud veel ühte kirja jätta... Kombirajal enam erilisi imesid ei sündinud. Õnneks lõpetas päeva teine trapp ning minu järjekordne tõdemus – 16 silma saamiseks ei ole vaja mitte midagi teha. Niikui miskit teed, läheb mööda. Näiteks sihtides. Vabandust, üks kord läks pihta ka – siis kui märk hakkas vindikaugusele jõudma.
Nüüd arvas üks kodanik korraldaja, et ta kutsub trikilaskuri kombi rajal puusaltlaskmisele välja. Eks nad said siis kordamööda üle poolte märkidest ka pihta ning särasid oma taseme üle. Õnneks on meie naabritel kõik parem kui meil. Jutt on siis Läti ainuesindajast. Temal sai igatahes siiber meeste terveksjäänud taldrikutest ning ta palus lahkelt luba sama rada puusalt lastes läbi teha. Kolm möödalasku kogu rajal ning esialgsed tähed kummardasid maani.
Igal juhul läks kodanikel korraldajatel tulemuste selgitamistega veel aega ning kehvi numbreid polnud põhjust oodata, eriti kui saun ootel. Igal juhul vajus saunaplika meid nähes täiesti jõuetult toolile ja haaras kätega peast. Aga ta kosus ruttu. Meieni olid jõudnud uudised Gruusiast ning sauna arvuti sobis uudisteportaalidega tutvumiseks suurepäraselt. Mingil hetkel tekkisid sauna jälle püksikandjatest põhjanaabrid.
Peale õhtusööki ja sisutihedaid diskussioone hakkasid meie read jälle hõrenema. Vapraimad parandasid tiheda vaidluse abil laskekorraldust pea hommikuni. Igatahes järgmise päeva lõpurivvi kaks meest ei jõudnud. Huvitav, kas Priit ja Tauri solvuvad, kui seda mainin...
Päev - pühapäev
Hommik algas nagu ikka hommikusöögiga. Siis olin sunnitud irduma seltskonnast ning okupeerima hotelli arvuti, et panna kirja kõik ettepanekud FITASC-ile, sest lobi peaks ju ka paberil vormistatud kuju saama. Igal juhul olime pool tundi enne lõputseremooniat kohal ja paberid said kenasti enne tähtaega üle antud. Nagu Poola traditsioon ette näeb, algavad kõik üritused hilinemisega, et ikka nende kohalikke tooteid rohkem tarbitaks.
Siis kutsuti meid kolmel eri ajahetkel ja korral rivisse, aga toimuma hakkas miskit ainult viimasel korral. Jahisarvedega suudeti muidugi viis korda enne seda valehäireid tekitada. Poolakeelse kõnemulina ja mitte üldse kostva tõlke saatel jagati medalid-karikad kätte ning paluti kenasti lõpugrillile. Meiegi saime teada, mida sõna "grill" uues tähenduses sisaldab - kahte lapikut kausitäit tatart ja kapsast ning singivalikut. Nagu alguses mainitud, oli kogu Poola vein avamistseremoonia käigus otsa saanud. Aga mineraalvett jagus neil veel küll. Meie karske reis kodumaale võis alata. Tom-tom näitas palju aega veel kulub ning mehed alustasid turakamänguga. Seekord jällegi Laekvere reeglite järgi. Need on sellised reeglid, mille järgi Tõnul kõik kõige paremini välja tuleb. Õhtuhämaruses jõuti veel selgeks vaielda ühe märgi hind lasketiirus ning avastatud suhe tiiru toetamise ning laskurite arvukuse vahel. Et mida suurem on toetus, seda vähem on laskureid... kahjuks. Igal juhul ootavad kõik huviga järgmiste rajatiste - Konju ja Tartu tiirude valmimist - ehk on tegemist eranditega. Igal juhul tungis õhtu peale ja enne Leedu piiri sai veel külastatud "näita-kätega-mida-tellid" söögikohta. Ning vaikselt hakkas pihta minneski praktiseeritud "nokkimisharjutus". Hommikul lükati seltskonda järgemööda "valgest noolest" väljapoole ning Kuristiku tänavani jõudis vaid viis viimast vaprat.
P.S. Pildid asuvad aadressil http://www.teesoolk.ee/galerii/index.php?list=12